Koolivaheajani on jäänud üks nädal

Või nojah, erilist vahet vist pole. Talvisem ilm tuleb paratamatult ja sama paratamatult on jõuludeni veel üle kahe kuu. Ja kevadeni lausa umbes pool aastat. Tuleb üle elada.

Tegelikult oli eile vägagi nauditav sügisene ilm ja enam-vähem sama nauditav päev. Ilm oli leebe, aga mõnusalt kihulasevaba, toimetamisi sai teha tasahaaval ja midagi sai ikka ära tehtud ka... näiteks Legolase ülimust aken mõnevõrra puhtamaks, seesama aken adekvaatselt kinni (sest nädala alguses oli selgunud, et aken ei ole päriselt kinni, mingi raamihäda), suvel äramurdunud väga suur õunapuuoks puu küljest lahti ja transporditavasse olekusse... ja nii edasi. Enne päris õhtut käisime neljakesi metsas, Jõugu Juht roolis Herr Borat, Mees juhendas, mina ja Lillebror otsisime peatuste ajal seeni. Huvitav, et ise roolis olles ei märkagi neid teeauke ja konarusi nii väga. Mina leidsin kuus hädist kukeseent, Lillebror ühe hästi suure ja ilusa punapuraviku. Eks me pärast jaanipäeva jälle...

Enne laupäeva käis Lillebror Paunveres ekskursioonil ja Legolas apteeker Melchioriga keskaegses Tallinnas, kinolina kaudu. Mõlemad sündmused olevat olnud toredad. 

Mees käis oma teise töökoha kolleegile, armsale M-le Võru tänavalt viimas pakiruumitäit õunu. Veel juhtus Mehe Koolis ootamatuid turbulentse... aga ju need asjad pidid siis nii minema. Mees teeb oma tööd ikka edasi nii, nagu tarvis on. 

Mina siin kodumajandasin ja koristasin kohe mõnuga, sest koristamisobjekt oli väike ja sai kolmveerand tunniga puhtaks. Muidugi, kui üht väikest riiulit peab kolmveerand tundi kasima, siis on midagi valesti... aga mulle see koristamine sobibki väikeste ampsude kaupa paremini. Muid tegevusi tegin muidugi ka, aias ja kantselei-nimelises kolikambris ja... Üks amps korraga, siis saab sellest asjast ka asja, muidu sahmin siin ja seal ja tulemust ikka ei tule. 

Tööalaselt oli üks hetk, mil palusin Jumalalt uut tööd või lahendusi... pool tundi pärast palvepidamist toimus üks ette muret tekitanud kokkusaamine, mis läks nii mitteootuspäraselt mõnusasti ja koostöömeelselt, et lausa tore oli. Ju siis see oli selles hetkes lahendus. Mis järgmisel nädalal saab, seda näeb järgmisel nädalal. 

Teismeliste suhtedraamaga on nii, et asjaosalised ise ka vist päris täpselt ei tea, mis toimub. See on muidugi eakohane. Küll aga võtab see ema siin palderjani, kui pojakesega toimuvast juttu tuleb. Viga pole mitte meie pojakeses ega asjassepuutuvas tütarlapses (pildi järgi ilusakene ja poja kirjelduse järgi targakene), vaid ikka minu enese närvides. Ükspäev saabus pärast pikemat vestlust pojaga sülle Millie, kes nurrus nagu traktor ja kehastus täiesti ilmselt teraapiakassiks. Pärast pooletunnilist nurrteraapiat tabasin end mõttelt, et kõik on loomulik, kõik on ju täiesti loomulik... Miks ei võiks minu poolt nähtud filmides olla ka mõni napakas ema, kellega hingesugulust tunda? No aga... ma ei viitsi eriti filme vaadata. Oma viga. 

Kirikus oli täna aastapäev. Palju toredaid inimesi ja palju süüa (rõõmustas Legolas). Muuhulgas selgus, et teisedki teismeliste poiste vanemad valutavad oma poegade pärast südant. Aga tegelikult... võib ju kõik täiesti hästi minna. Eks ole ju?