Thursday, October 20, 2022

Tõsisepoolselt neljapäeva hommikul, sest Valge Mini ei taha sülest ära minna

Kassidel tundub olevat mingi püstitõusmise-radar, alati umbes kaks minutit enne seda, kui inimene kavatseb püsti tõusta, et minna... tegema midagi, mida on tarvis teha, saabub sülle kass. Hetkel on siin Valge Mini, jõudis paar minutit enne seda, kui ma oma tänase online-puslega valmis sain. Need pusled on muide üks minu enesehoole osa, ma arrrrmastan väga suuri päris-puslesid, aga nad on a) tarbetu rahakulu, b) nõuavad väga palju kassimänguvaba ruumi ja c) on hirmus kiusatus jätta kõik muu kõrvale ja muudkui pusletada. Selle asemel panen jigsawplanet.com lehel kokku ilusaid 300 tükiga vahvärkmaju ja võtan selleks maksimaalselt 3x45 minutit nädalas. Midagi hingele ja ajule ja puha. 

***

Olen siin neil päevil palju mõtisklenud noorte paaride teemal. On põhjust - kui ikka teismeline pojake siiralt ja südamest ütleb: "Ma olen õnnelik..." Meie lähemas tutvusringkonnas on pikalt koosolnud paare kohe palju ja väga noorena kokkusaanuid kindlasti rohkem kui riigis üldiselt. Ma pole küsitlusi korraldanud, aga kõhutunde järgi on päris suur hulk selliseid paare, kes on tutvunud kuskil kirikuasjadega seotud üritusel, aga mingi hulk ka neid, kes on lapsest peale omavahel ebamääraselt (või natuke rohkem kui ebamääraselt) tuttavad olnud ja siis millalgi hilisteismelisena üsna korraga avastanud, et tegelikult tahaks seda tutvust edasi arendada, sest kusagilt tuli Tunne. Ja siis on mõned, kes on kokku juhtunud täiesti usu- ja perevälises paigas (ülikool, miski tantsuõhtu, töökoht...) ja ka neil on kõik läinud väga hästi. Teatud nurgalihvimised ja turbulentsid - ka mõned meie tuttavad paarid on käinud ühise otsusena pereteraapias, sest olukord on läinud halvaks, aga soovitakse siiski ühiselt jätkata - tulevad ikka ette, aga elatakse leppimise-päevade pärast ja need on tavaliselt ilusad, tundub kõrvalt vaadates. 

Garantiisid muidugi pole, ei ole pärast kümmet, kahtkümmet ega isegi neljakümmet koosoldud aastat, ükskõik kui palju kontekst ja/või lapsepõlvest õpitud väärtused toetaksid. Kaks inimest peavad ikka ise teadlikult tahtma ja oma koosolu säilimise nimel pingutama, mõlemad korraga ja teineteisele mõistetaval viisil. 

Kuna meil on hetkel päevakorral väga noor ja ealiste iseärasuste tõttu arvatavasti väga tuuliste tunnetega paar, siis, nojah, hoiame pöialt ja püüame muretsemise, natukese heatahtliku narrimise (sest kui inimesel on kaks peaaegu samavana venda, siis on see asi paratamatu ja sellega tuleb leppida) ja sõbralik-tõsise toetamise vahel mingit mõistlikku tasakaalu leida. Tegelikult on nii elukestev abielu (mis mõne sõberpaari puhul ongi teismelisena tekkinud tunnetest alguse saanud) kui märkamatu, valuvaba kahepoolne tunnete äravajumine selles eas võrdselt head lahendused, teine neist muidugi oluliselt tõenäolisem... aga kesse teab. Peaasi, et kumbki haiget ei saa. 

***

Enesehoolest veel (Ritsik inspireeris) - ma pole pesemist ja muid sedasorti ettevõtmisi eriliseks enesehooleks pidanudki, need juhtuvad niisamagi üsna rutiinses korras. Liikumine oleks minu jaoks sunduslik enesehool, igatahes ebameeldivam kui hambaarsti juures käimine - see aga on kindlasti enese eest hoolitsemise vajalik vorm. Sportlike tegevustega peaaegu võrdne on koristamine. Fui. Koristan ma selleks, et saada tulemus ja justkui õigustada enda kodusolemist, mitte iseenese heaolu jaoks. Kodusolemine on tegelikult selles mõttes õigustatud, et tegelikult on mul üks krooniline, süvenev, elukestvalt ebamugav (aga mitte eluohtlik ega suuremat kõrvalist abi nõudev) füüsilise tervise häda, millest ma siin täpsemalt ei räägi*, aga mille kohta üks asjatundja paar aastat tagasi ütles, et sellega kaasnebki suurem vajadus puhata ja teha midagi muud. Tollesama asjatundja soovitusel tegin lõpuks avalduse ja selgus, et mulle määrati mingi väikese protsendi jagu töövõimetust. Poleks osanud arvatagi, aga ju see sisetunne õige oli. Nii et tuli välja, et olen juba aastaid arukalt enesehoolega tegelenud sedakaudu, et ei käi täiskohaga kodust väljas tööl nagu korralik kodanik, vaid nii-öelda looderdan pool aega. Pealegi on mul ülikooliajast peale tööalaselt väga tugev veendumus, et inimestega töötades peab teadma enda piire ja suutlikkust. 

Minu koduse enesehoole korrasoleku tundemärgid on hoopiski kudumine - kui ma kududa ei suuda, siis on midagi väga hullu lahti -, nädalas vähemalt viie keedetud-praetud-küpsetatud roa valmistamine ja viimasel ajal aina rohkem aia- ja õuetööd. Iluaianduseni pole ma veel arenenud, aga praktiliste asjadega tegelemine pakub mulle rõõmu, rahuldust ja üldist heaolutunnet, mida jätkub ka neiks päeviks, mil taevast sajab pussnuge ja pisikesi poisse ja hea mees naist õue ei lase. Söögitegemise olukorda aga kirjeldab hiljutine vestlus, kus ma ühele sõbrale mainisin koogutegu ja tema küsis, kas meil oli äkki kellelgi sünnipäev, et kook... Mina olin veidi jahmunud ja ütlesin, et ma küpsetan kogu aeg. Või noh, kaks-kolm korda nädalas ikka, see on eneseteostus ja mõjub meeleolule hästi. Uut elektriarvet ootan hirmuseguse põnevusega. 

***

Tööasjadega aga on nii, et ma juurdlen endiselt, kelleks saada. Praegusel olukorral on mitmesegaseid miinuseid, millest osad on minu peas, osad objektiivsed. Mainimisväärilistest probleemidest olulisemad on, nojah, minu tervis, kaasav haridus (millega kaasnev tekitab tulutu ja kasutu tunde) ja Rajaleidja. Need kaks viimast käivad omavahel kokku, aga see ei tee midagi paremaks. 

Lahenduste otsimisega tegelen hooti. Üks arukas mõte tundub olevat õppida kuduma kirivöid, sest käsitöö sobib mulle väga hästi. Passin tasapisi, millal siinkandis mõni sobivateemaline kursus toimub. Teine arukas mõte on luua tingimused kudutöö tegemiseks köetavas ruumis - sel nädalal tuli vaibatellimus, mul on isegi sobiva laiusega kangas üleval, aga kudupööningul on ju kü-hü-hülm... Pidin ära ütlema. Tõsi, käsitöölise elu intensiivse enesereklaami osa on endiselt õuuudne, aga küllap ma saan sellegagi hakkama, kui olen jõudnud Kindlale Otsusele. Seni veel Otsust ei ole ja seetõttu nokitsen edasi teha neid asju, mida ma praegugi teen. Hästi tasapisi. Pealegi aitab minu koduste päevade koristamisprojekt - välja kõik, mille alleshoimises midagi head ei ole - kindlasti igasugusele kodusele ümberkolimisplaanile kõvasti kaasa. 

Tegelikult püüan tasahaaval otsest ülemust ja head kolleegi veenda, et võiks ikka olla minu asemel üks noor, särasilmne ja asjalik inimene... Siiani on tema ja teised kõik seal ka püüdnud mulle selgeks teha, et uue inimese väljakoolitamine, harjutamine ja vastastikune kohanemisprotsess on hirmsad asjad... aga meil on niiiiiiii palju imelisi õpetajaid, kes on kõik otse ülikoolist tulles saanud suurepäraselt hakkama ja olnud kohe algusest peale puhtakujulised kullatükid, miks ei peaks leiduma Linnas üks sama sorti noor psühholoog? Et mina vaatan lapsele peale ja ennustan 95% täpsusega erivajaduse olemust, on ainult üks omadus, mis ei peaks kaaluma üles kõiki muid toredaid oskusi, mis noorel, entusiastlikul, üleni tervel ja kõige uuemale tarkusele kõige lähemal oleval inimesel kindlasti olemas (ja mul pole)? Korraks ütles ülemus mulle millalgi ka, et leidku ma endale asemik, siis... no ma siis väga vaikselt otsin. 

***

Mnjah, Valge Mini lahkus sülest ja hoolimata ametlikust vabast päevast tuleb hakata asjalikuks. Päevakorras on mõned portsud pesu - esimene läheb kohe nöörile -, mõningane koristamine, äraandmise-asjade pakkimine, suurem hulk ahjukütmist, mõningane küttepuutöö õues - sest on peenemapoolseid oksi, millest saab käsisaega head parajad pliidikütmise-roikad -, vaibaviimistlemine ja ilmselt üks kook. Mis söögitegemisest saab, selgub päeva jooksul, sest rõõmuga suurte laste iseseisvumisest ja paljudest sündmustest kaasneb ka kõigi osapoolte jaoks töötu, aga vajalik küsimus, kes mis kell koju tuleb. Mõnikord tuleb välja, et ka sama päeva hommikul ei tea küsitletavad, kes tuleb bussiga, kes Mehega ja kes jääb üldse näiteks Laenulapse poole öisele filmiõhtule või midagi taolist. Viimast küll koolinädala sees tihti ei juhtu, aga esineb ka erandeid. Selline logistiline kaos teeb pikema toiduplaani koostamise ja kella peale söögitegemise** keeruliseks, aga eks seegi ole üks neid asju, mis eluperioodide muutumisega kaasa tuleb. 

Palju õnne neljapäevaks teile ka!

_______
*palun, Truud Blogilugejad, kellega me isiklikult kohtunud ei ole, ärge esitage selle kohta küsimusi, eksju! Kui kunagi kokku saame, siis räägin. 

**ühine õhtusöök mitu korda nädalas on oluline ja ülessoojendatud söök pole tihtipeale midagi asi, selle suhtes te mind ümber ei veena. 

2 comments:

  1. Kassiradari olemasolu kinnitan :)
    aga tahtsin tänada selle puzzlelehe osas. Väga hea vihje- mul siin üks sugulane on täielik fänn ja kuna ta saab arvutis hakkama, siis ma loodan et suudan teda selle vihjega rõõmustada.

    ReplyDelete