Sunday, November 20, 2022

Die Buben haben Pubertät

Ühel päeval rääkisin telefonis armsa proua C.-ga Bergneustadtist ja muidugi küsis ta mingil hetkel: "Und was machen die Buben?" (Ja mida teevad poisid?). Mina sain vastata: "Die Buben haben Pubertät." (Poistel on puberteet.)

Nii ongi. Sel nädalal on olnud mitmesegaseid kasvatusküsimusi, mille kasutegur on üsna kahtlane, aga minu pisaranäärmed vajaksid nüüd küll palun mõnepäevast puhkust... Noh, eks pingeid on niigi, maailmas toimuv ja Vanaisa hooldamine - ta õnneks saab põhiasjadega ise hakkama, aga tudiseb iga päevaga natuke rohkem, 89 aastat, sellest 7+7 Siberis... Ja kaasav haridus ja novembriit ja üldse. Selle kõige sisse pole mingeid puberteete vaja, aga näedsa, lapsed või pigem nende hormoonid arvavad, et on küll. Lillebror vaatas mingil hetkel ja tuvastas, et mul olevat juustes lausa segelt eristuv hall triip. Noh, eks näeb puberteedi möödasaamise ajaks, kas minust saab skunks - triibuga - või lähen ühtlaselt halliks.

Hormooniauru väljalaskmise käigus tekkis eile köögiseina kipsi sisse auk, kulumist on siin ja seal niigi... nii et me püüame kiire pahteldamise-värvimise enne jõulu tehtud saada. Värviostmine läks äärmiselt kenasti, Decora poes oli tööl väga tore tumedapäine daam, kes pani minu värvinäidise (noh, ahju kõrval koorub tasapisi) lausa mingi aparaadi alla, uuris, tuvastas ja... loodetavasti saab enam-vähem sarnane. Lae alla maalitud valged oliivioksad jäävad ribana alles, kui nende taust uue värviga päris sama ei olegi, siis tekib ikkagi bordüüriefekt ja loodetavasti ei häiri. 

Kooliasjadega on muidu hästi, bioloogia kirjutas pojake seekord "5" peale, teine pojake sai eesti keele kontrolltöö eest kah "5" (ja temaga me ei õppinud, ta üksi ka mitte) ja kolmandal sigines samuti paar võimetekohast hinnet päevikusse. Nad ei ole meil otseselt universaalselt andekad... aga põhi on all ja pead lõikavad, nii et "3" tekib üldjuhul mütsiga löömise tulemusena, kehvemad hinded puhtalt laiskusest. 

Õmblesin Legolase tuppa kardinad. Pooliajamise-konstruktsioonil on endiselt üks kummirattake puudu, aga selgus, et vana "Singeri" poole saab edukalt ajada ka akudrelliga. Tegelikult saab näpu vahel kerida ka, aga tüütu on. 

Alustasin paarikinda kudumist. Loodetavasti on noortel sellest (ja koosolemisest) sama palju rõõmu kui minul kudumisest. Kudumine on elu, khm. Asjassepuutuv poeg teab tõepoolest umbes viie minuti täpsusega, millal nad oma käesthoidmise-kokkuleppe sõlmisid... Mh, mina ja Mees küll oma esimese käest kinnihoidmisega jalutuskäigu kuupäeva ei mäleta. Kunagi märtsis. 

Veel ei mäleta ma oma ristimispäevast palju (baptistid ristivad niigi täiskasvanuid, me tegime selle otsuse Mehega koos, juulis 2003, täpset päeva saaks koguduse arhiivist või maeiteakus asuvalt ristimistunnistuselt vaadata), aga täna tuli surnute mälestusteenistuse käigus taas meelde toosama vanaema, kes oma laiale teele läinud lapselapse eest väsimatult palvetas. Ta nimelt kallistas mind tol ristimispäeval Nuutsaku laagris, sõnatult ja niisama. Arvatavasti on see kallistus ja nii tema kui teiste kogudusevanaemade eestpalved kandnud mind palju rohkem kui nii mõnedki oma ema ohkimised, nii ebaloogiline kui see ka ei tundu. Ise olen praegu nii palvetav kui ohkiv ema, aga tolle vanaema kohta... ma ei tea isegi tema nime, kõik kutsusid teda "H. vanaemaks" ja selle tiitliga kuulsin aastate eest ka sõnumit tema igavikkumineku kohta. Õnneks on kirikus privaatne kemps, kus saab vajaduse korral omaette nutta. Seekord oli vajadus. 

Lisaks muudele hädadele sadas maha lumi. Oranž metsisepeletaja saab taas rakendust oma algsel eesmärgil. GPS-iga nutilumepilvi tahaks kohe väga, külavahetee laseb veel sõita, aga kohalik maantee oli  kõigepealt vihmamärg, siis sõideti õhuke lumekirme sinna märja sisse kinni ja nüüd on seal liuväli. Võeh. 

Loodetavasti on teil natuke parem nädal olnud. Sooje sokke ja mittelibisevaid saapaid teile!

3 comments:

  1. Kudumine on jah elu.
    Me käisime ristilastega Proto avastustehases ja see oli nii ütlemata positiivne käik, et kõik selle nädala jamad pühiti kiirelt peast! Nii tore on järsku aduda, et kolm on juba täitsa inimesed ja neljandast saab vist ka varsti, vähemalt lootust antakse!
    Aga protot julgen soovitada, pooltel kambast esimene kogemus VR mängudega. Poisslaps lustis mitu tundi jutti nii et jalad käisid all risti ja ristiema kriiskas kujuteldava kuumaõhupalli peal nagu orav rattas. Nii palju positiivseid emotsioone + 3x võimalus kinnitada, et elu on täiesti loogiline ja füüsikaseadustele alluv (teadusteater oli tegime katseid) ja et käelised oskused on isegi VR prillidega mässates üliolulised :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hm, ma pole sellisest paigast varem kuulnudki. Meil on mõned lapsed küll juba natuke suurevõitu sedasorti asjade jaoks, aga küllap mõne positiivse elamuse ikka saaks. Kui me peaksime kunagi nendega niimoodi Tallinna sattuma, et kõigil aega oleks...

      Delete
    2. No meil olid tüübid 12-53 :D ja kõik lustisid.

      Delete