Sunday, November 6, 2022

Mõnikord juhtub nii palju... ja mõnikord peaaegu nagu ei juhtugi

 Sel nädalal olid vaheajal haiged olnud lapsed mõlemad mõne päeva koolist kodus. Mees käis õlgadega - sest vahepeal oli ka teine pool valutama hakanud - ultrahelis ja sai teada, et pole nagu midagi. Perearst arvas, et füsioteraapiast oleks ikkagi kasu. Minu nohu jätkub üsna samas vaimus, praeguseks süüdistan sügisesi hallitusseeni. Ühel õhtul sain paarist üsna naturaalse olemisega mandlist korraliku allergiahoo, tähendab, kogu pea alumine pool hakkas mõne hetkega sügelema ja kurgu nööris kinni. Allergiatablett läks õnneks vahelt läbi ja tunni aja pärast oli korras... nagu ma olen varemgi kogenud. See ei takistanud mind paar päeva hiljem soola- ja meemandlitega šokolaadi söömast, ei mingit allergiat... Äkki need erinevad firmad ikka töötlevad oma mandleid-pähkleid millegagi, mida ma ei kannata? Peaks järgmisel korral lisandivaba ökomandlit proovima.

Lisaks tervisealastele uudistele pidasime Mehe sünnipäeva väikeses sõprade ringis. Meid oli seitse täiskasvanut ja peotäis lapsi. Ühemehemürgli rollis esines seekord kohekuuene TT, aga väga ilus oli pühapäeva hommikul kaminasaali vaibalt laialipuistatud Legosid kokku korjata, tähendab, laps leidis ikkagi ka eakohast rahulikku tegevust - meil ei olnud TT-le ealt lähedast kambajõmmi, mis teha...

Laua taga räägiti muuhulgas minilammaste pidamise võimalikkusest meil, nende sarnasustest kassidega ja märgiti, et ega need "Mää" ja "Mäu" väga erinevad sõnad olegi, küllap on sama keele dialektid... 

Miniakandidaadi-rindel on olukord nukker, koolivaheaegne kohustustevabaduse roosa pilv on noorte ümbert lahtunud ja nüüd nad kohtuvad nagu Koit ja Hämarik, kord on ühel järelvastamine ja siis teisel huvitegevus... Andsin küll pojakesele nädalavahetuseks linnaloa, aga tütarlaps olnud hõivatud perekondlike kohustustega. Mis teha, küllap nad õpivad ära, kuidas oma plaane ühildada. Pojake räägib Sõbrannast endiselt väga ilusasti. Mõtlesin, mida ma peaksin tegema, kui Sõbrannaga kogemata Linnas kohtuma juhtuksin, ilma meie pojata - noh, ma pilti olen näinud ja täitsa võimalik, et tunneksin ära - mis üldse oleks sellisel puhul kohane käitumine? Kangesti tahaks öelda, et mul on Sõbranna olemasolu üle tegelikult väga hea meel. Ütlesin selle viimase siis pojale edasi, eks ta ise vaatab, kas mainib Sõbrannale ka või mitte. 

Poes nägin päriselt üht kunagist kursusekaaslast, kellega meil ülikooli ajal mitte mingit ühisosa polnud ja keda ma viimased 20 aastat pole mitte kusagil näinud... Tema polegi nagu eriti muutunud, mina kardetavasti küll, kakskümmend aastat tagasi olin ma nimelt sale... ka sellisel puhul ei tea ma, mida peaks tegema olukorras, kus viisakas oleks tere öelda, aga kumbki pool pole tegelikult huvitatud suhtlemisest - aga on ärevus, et äkki teine pool, kes on tegelikult ju täitsa võõras inimene, ikkagi soovib hirmus kole kangesti suhelda... Pseudoprobleemid, onju. 

Kodumajapidamise teemal olen saavutanud ühe spontaanse aknapesu (uhh, kõige õudsem majapidamistöö) ja paari kuumkoha korrastamise. On hämmastav, kui palju ruumi tekib riiulisse, kuhu raamatud pannakse süsteemselt ja korralikult - isegi kui süsteem on hetkel ainult teoste formaat, mitte autori ja päritolumaa kaupa gruppides, nagu ma tegelikult tahaksin. Kuna külaliste saabumise eel tegelesime ka paanikakoristamisega, paistavad nii mõnedki Maja paigad nüüd oluliselt paremad, kui nad tegelikult on. Uuel nädalal jätkan!

Saime uue elektriarve. See oli umbes kaks korda väiksem, kui ma arvasin... osaliselt tänu Eesti riigi lahkusele, osaliselt ilmselt minu arvutamisviitsimatuse tõttu, osaliselt varasemate heade elektritarbimisharjumuste jätkumise asjus. 

Nädala lõpupoole sain kuulda koledatest sündmustest ja läksin katki. Tean nüüd, mida tunneb inimene, kelle laps on kurjategija - ehkki minu tutvus pikka, pimedasse öhe astunud noore inimesega oli napim kui põgus, valdavad mind ikkagi toores meeleheide ja ahastus kõigi rikutud elude pärast, need ületavad igasuguse viha, jälestuse ja kättemaksuhimu, mida ma anonüümse päti puhul kipun tundma. Peame palvet, et tuleks meeleparandus, andestus, unustus, kellel vaja... "sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu." (Lk 1:37)


No comments:

Post a Comment