Ehkki lõppeva nädala märksõnade hulka kuuluvad ka tööpäevad, üks põnev koolitus (kas teie teate midagi teadlikust kritseldamisest? mina varem ei teadnud) ja kü-hü-hülm, nii külm, et meie kirikuskäimise ajal jõudis veepump ära külmuda... on põhiliseks ja loodetavasti meeldejätmisvääriliseks teemaks Jumala armu kogemine mitmel moel.
Väikesed head asjad olid ka - nagu kardetust palju väiksemad arved ja et Mees sai üksi Kuurortlinnas ära käidud ja kinnitatud, et Teine Vanaisa on misiganes gripilaadsest haigusest kenasti taastumas -, aga juhtus kaks suurt asja.
Kõigepealt sai veel esmaspäeval puruhaige olnud laps aina tervemaks ja tervemaks, kibeleb homme kooli. Palavik on mitmendat päeva unustatud, kõik muud asjad lasevad elada, aga nagu meie perearst veel täna enne jumalateenistust ütles, see haigus ei olnud naljaasi ja paluks ikka hoida. Tegime kirikuskäimisest inimkatse, pidas vastu küll ja...
ja siis oli see teine asi. Kui me kirikusse kohale jõudsime, pidas pojake kõigepealt ühe telefonikõne ja läks varsti äraseletatud näoga uksest tagasi õue. Äraseletatuse põhjus oli Sõbranna, kes natukese aja pärast pojakese juhendamisel sisse astus. Teenistuse ajal istusid noored rõdul ja pojake olevat umbes nagu kõike selgitanud, mida selgitada andis. Ärge pange seda talle pahaks - kui mina umbes 25 aastat tagasi esimest korda teenistusel käisin, peeti jutlust Uurija loo põhjal ja mina maailmalapsena ei saanud tuhkagi aru... väga häiriv oli. Katsume nooremat põlvkonda sellest probleemist hoida. Pärast sain kohvikulauas tütarlapsele sõnad peale lugeda, et ehkki ta hakkas sõbrustama tippsportlasega, on tal nüüd näpu otsas ajutine invaliid, hoidku ta Legolasel (selle võib nüüd vist üles tunnistada, millise pojaga tegu on...) koolis silma peal... sest väsimusehood võivad ikka tulla, olgu suurema osa ajast enesetunne nii petlikult hea kui tahes. Loodetavasti aitab normaalne suhtlus sõpradega ka taastumisele kaasa.
Kogu sündmuse eesmärk ei ole Sõbrannat jooksuga usku pöörata (selle küsimuse otsustab iga inimene ise siis ja sel juhul, kui otsustab otsustada), vaid suhtepsühholoogiliselt on hea, kui mõlemad tutvuvad teineteise territooriumitega. Kogudus on oluline osa meie laste lapsepõlvest ja tegelikult siiamaani paik, kus nad ennast päris koduselt tunnevad. Osa sõpru-tuttavaid on seal ja puha, on loomulik uutele olulistele inimestele poiste eludes ära näidata, mis meil seal toimub. No ja minu jaoks oli muidugi väga, väga armas armast noort inimest taas näha. Tänulik.
Kui see vannituba nüüd ka kõik lahti sulaks, kööki juba vesi tuleb... siis oleks elu veelgi ilusam. Tulevaks nädalaks lubati ilm taas talvepõlgurite jaoks korda teha. Igatsen endiselt leebet ja libedusevaba keskeuroopa talve, aga paraku on meil siin... ilmasegadus, millega tuleb elada. Lillebror kasvatab igatahes lootusrikkalt kevadeks taimi, aasia tulikat ja päsmaslille ja ma ei tea, mida veel.
Nüüd tuli Mees teatega, et suur ja väga oluline osa vannitoa veetorudest on taas lahti... veel tänulikum.
_________
* seda laulu laudi tänasel teenistusel lõpulauluna, mõned lugejatest teavad seda ehk inglisekeelse nime all - "Amazing Grace". Lõpmata ilus, eksju?
No comments:
Post a Comment