Märksõnu

Päike. Päikepäikepäike. 

Kolm viimistletud haapsalu salli. 

Viis last - kolm oma, kaks erineva pikkusega ajaks laenatud. 

Ilus. 

Töö sektsioonides - keegi mängis isaga malet, keegi külvas koos sõbraga seemneid, keegi ilutses koos oma külalisega niisama.

Ikka veel päike. 

Lasanje. 

Kõrvitsakook. 

Ensaimada-nimelised hommikusaiad (mingi hispaania võirull). 

Palju õnne teilegi koolivaheajaks!

Ja sellest, et eelmisel aastal oli noh, telefonikõne ja tuli hakata tegelema matustega... sellest me nii väga ei räägi. Eile sai küünal surnuaiale ja mis neist kuupäevadest ikka. 

On alanud koolivaheaeg

Tõepoolest. Koolivaheaja alguse puhul saime taas tühja pesa, iga laps külastas erinevat sõpra. Oli olnud tore. 

Vabariigi aastapäeva tähistasin traditsiooniliselt, nimelt lumerookimisega. Teine võimalik traditsioon on aiatööd, aga nendega on hetkel raskusi. Rookisin lund ka batuudi pealt, kuhu oli vahepealse sulatamise-külmetamise käigus tekkinud umbes meetrise läbimõõduga jää... eee... taldrik. Selle mahasikutamise tagajärjel valutas jupp aega selgroog. Täna valutavad vahelduse mõttes jälle ristluud, aga õnneks hästi palju vähem kui eelmisel nädalal. 

Muidu me siin paraku eriti patriootilised ei ole, kiluvõileiba ei söönud, presidendi kõnet ei kuulanud ega lugenud. Ei tea, kas peaks olema piinlik. Rõõmustame niisama vaba riigi olemasolust ja loodame, et üks arukas tegu või arutuse tegematajätmine korraga aitab seda riiki ka hoida. Ega midagi rohkemat ju teha ei saagi, kui ei ole organisaator või poliitik või midagi.

Kolmes koolis olid aktused kolmel eri päeval. Ja juhtus nii, et taas oli minul aktusepäeval viimase aja kõige tihedam tööpäev ja nii ma sellest sündmusest ilma jäingi. Küllap oli kena. 

Kodumajanduse asjus toimus suurem mööbeldamine, nimelt jaotusid eelmisel pühapäeval ostetud kapid üsna ühtlaselt tükkhaaval kaminasaali, suure esiku ja elutoa vahel, need tuli enne tuleva nädala mitmesegaseid külalistevõõrustamisi (sest vaheajal käib meil ikka lapsi) kuhugi ära paigutada. Legolas sai oma tuppa mitteräbaldunud kapi ja tema vana ootab garaažis kokkupanemist - sest garaažis on meil ui kui palju kola, millega me tegeleme kuagi teadmata tulevikus, osa sellest on ka vajalik... Ja meie magamistoas kolis minu vanaema pulmakink-kapp (aastast 1935?) teise kohta, suguvend talle nägupidi vastu... nii et nurgas tekkis väikese garderoobi moodi asi. Teine pool magamistuba ootab veel mööbeldamist, aga ehk uuel nädalal. Riidekapi liigutamise tagajärjel sain kaltsumaterjaliks suunata hulga rõivaid ja näha, missuguseks läheb kapitagune sein 17 aasta jooksul. Hm, kas teised inimesed liigutavad oma antiikseid riidekappe tolmuimemise eesmärgil sagedamini? Ühel päeval tuleb magamistoas ka remonti teha, aga täna ega homme ei ole veel see päev. 

Täna käisime kalmistul küünalt panemas, sest ehkki homme oleks Vanaema esimene surma-aastapäev, on homse päeva plaanid sellised, kuhu päevane Linnas olemine hästi ei mahu. Väga lumises surnuaias on õigeid haudu päris raske leida, kui seal sageli ei käi ja enamik plaate on pisikesed - need ei paista lihtsalt välja. 

Lisaks lumele on meil olnud ka vastikult külm ilm. Mehel on küll õnnestunud monsieur Picasso igal hommikul käivituma veenda, aga veepump külmus neljapäeval sellegipoolest ära. Õnneks ainult umbes tunniks või nii, meil on pumba ümber küttekaabel, mis toimib väga kenasti. Paluks nüüd üsna ruttu üks kevad, sisse pakkida pole vaja. Lillebrori aasia tulikad juba ootavad kasvuhoonesse kolimist - olid vist need? - ja minu tomatitaimekestel on ilmunud esimesed pärislehed. 

Vähemalt on hommikuse ärkamise ajal juba valgepoolne ja õhtuse bussi saabuise ajal peaaegu veel valge. Ükskord tuleb kevad niikuinii!

Pärast kohvikutegemist

Täna tegime koos Männimetsa (suvisel ajal Tamme talu) perenaisega kirikus kohvikut. Poolspontaanselt oli suureks abiks Lillebrori Sõbra Ema. Abiks peaaegu ei olnud meie lapsed, sest saime omakeskis hakkama. Midagi jäi vast puudu ja midagi jäi üle ja... ega ju ilmaski ei tea, kes süüa tahavad ja mida nad tahavad. 

Tõrvatilgaks meepotis oli üks pragadasaamine teemal, mille eest mina üldse ei vastuta. Pragaja ei tahtnud seda infot vastu võtta, pragas muudkui edasi. Kuna mõni minut hiljem väänasin maailma kõige vastikumat prügikasti avades (teate küll, need väikesed kastid, kus tuleb jalaga vajutada, et kaas lahti tuleks...) välja mingi seljalihase või mis see oli, siiamaani on jõledal kombel valus... ja nutsin peatäie. Solvumisest ja valust ja sellepärast, et ma nutangi viimasel ajal ebaloogiliselt palju. Neid ootamatuid pragamisi on koguduse köögis viimase aasta jooksul juhtunud veel, muust allikast ka... ja ma ei usu, et ma ainus pragatav olen. Et vanemad naised nooremaid õpetavad, on kindlasti piibellik ja õige - vaata ka Tiituse 2:3-4 -, aga kas kellegi nutmapanemine ja mõistlik juhatamine omavahel kokku sobivad, on iseküsimus. Isegi justkui väljendasin oma häiritust, aga pragajat ei paistnud see huvitavat. Kui mina ise oskaksin enda küüniste vahele sattuvaid noori naisi vajadusel ainult armastuse ja leebusega juhatada...

Pärast lonkasin mööda poodi ja mõtlesin, et pidev närvilisus, nututuju ja energiapuudus annavad ikkagi mingi depressioonilaadse nähtuse välja. Sellest tuleb nüüd küll jooksuga lahti saada, sealjuures paluks ilma palderjanist kangemate ravimiteta. Varasematel taolistel perioodidel on alati viga olnud mingis tuvastatavas ja mõningal määral kõrvaldatavas probleemis, näiteks kunagi olin tööl väga vales kohas... aga praegu nagu ei saagi täpselt aru, kuskohast see jama tuleb. Tegelikult on olukord ilmselt pikaajaline, algas juba oeh... viis aastat tagasi Tädi Petunia tegudest, jätkus minu ema süveneva dementsuse ja koroona-aastate jamade tuules ja nüüd, noh, on äkki tegu hoopis järelkajadega, mille jaoks on lõpuks ometi aega. Palveelu elavdab selline ebastabiilsus küll. 

Lisaks kohvikutegemisele käisin ise Meremehe Naisega koos kohvikus. Väga armas oli. 

Mees valutas pead - halb - ja ostis siitsamast mõne küla kauguselt kaks vanaaegset riidekappi, millest ühe saab olemasoleva (mahukas, aga räbaldunud spooniga) asemele Legolas, teisega on mul head plaanid ja lootused meie magamistoas, mis on praeguseks eluruumidest katastroofipiirkond number üks. 

Lapsed... said koolidest häid hindeid ja et kõik tasakaalus oleks, ka neid teistsuguseid. 

Veel käis Legolas ühe kunagise lasteaiaõe, ühtlasi oma esimese armastuse juures teadmata (või siis lapsevanematele avaldamata) põhjusega koosviibimisel - see lasteaiaõde on nimelt juhtumisi nüüd ka tema klassiõde, aga kuueaastase armumine on juba väga ammu üle läinud. Koosviibimisele järgnenud päeva veetis ta Sõbrannaga, sealpool pole midagi üle läinud. 

Lillebror jällegi käis külas Toredal Klassivennal ja korraldas oma Sõbra abiga mõningase logistilise segaduse, mida lapsevanemad natuke aega telefoni teel klaarima pidid. 

Koos käisid Legolas ja Lillebror Jaanipäevatalulapse sünnipäeval. Oli olnud palju head toitu. 

Vaatasin esimest korda talvisel ajal tõlkemagistrisse sisseastumise nõudeid, tavaliselt tuleb see asi meelde alles kusagil juulis. Uurin veel ja ilmselt helistan täpsustavate küsimustega. Ma ei taha küll ainsatki hetke teadustööd teha, aga mõte tõlketööst teeb mind oluliselt rõõmsamaks. Pealegi ei kohusta täpsem uurimine mitte millekski. 

Hommikul kirikuteel imestas üks lastest, miks nüüd enam nii palju lund maha tuli... noh, veebruar kestab ju veel. Kusagil selle esteetilise, aga ka minu arvates ülearuse lume all on peidus entusiastlikud lumikellukeseninad ja tegelikult on juba vähem kui kahe nädala pärast märts. 

Kui see selg ainult nii koledasti ei valutaks...

Neljapäeva hommikul

Kui mehed täna autosse istusid, sadas õues laia jõululund. Ma siin olin juba valmis, et kohe tuleb eriliselt varane kevad... aga vähemalt oli kodust lahkumise kellaajal juba valge, see on õnn ja rõõm. 

***

Ma ei ole eriline asjaarmastaja, eriti kuna meile on tohutul hulgal esemeid tekkinud pärandvarana ja pole saanud neid ise valida. Pärandvara tuleb millalgi majatäis paratamatult ja kardetavasti ühel päeval korteritäis veel. Paari nädala eest Vanaisa sünnipäevalauanõusid koristades mõtlesin, kas mõni minia tahab ühel päeval midagigi neist kümnest serviisist, mis Vanaisa elutoa puhvetisse on pigistatud. Vast mõni ikka... Ise eelistan pigem isikliku mälestusega seotud või kuskiltpidi sümboolseid asju. Näiteks kannikestega suhkrutoos kuulus legendi järgi mu vanavanaemale, aga triibulised tassid kinkis üks mu lemmiktädi (mitte et see tädiskond väga suur oleks olnud, sellegipoolest sain natuke lemmikuid ka valida). No ja pool meie mööblist (ka pärandvara, aga rohkem minu maitse kui näiteks lauanõud) on üleüldse Taadi tehtud - Taat oli Mehe vanavanaisa, ameti poolest tislermeister. Järelikult on väärtuslik. Või on oluline seos inimesega - kes kinkis või valmistas... Võimalik, et selle suhtumise juured ulatuvad varasesse lapsepõlve, mil kõikidele minu nukkudele pidi ema ja vanaema käsul kindlasti panema nuku kinkija nime. Ilmselt olin ma ise väga fantaasiavaene laps, et nimesid pakkuda ei osanud - või kingiti enamik nukke ajal, mil ma veel rääkida ei osanud, seda ei mäleta enam keegi. 

***

Kasvatusküsimusi esineb ka suurte lastega ikka ja jälle. Viimasel ajal olen avastanud, et nii minul kui Legolasel esineb natuke sünesteesiahetki - või mis iganes see asi on. Teate küll seda naise aju kui veebilehitseja kirjeldust, lugematu arv aknaid on lahti ja keegi ei tea, kuskohast muusika mängib... Noh, minul hakkab mõnd sorti muusika mängima seoses konkreetsete emotsioonide, mälestuste või olukordadega. Tuleb välja, et Legolas, kes väga emotsiooni-inimene ei ole (vähemalt mitte nii, et keegi kõrvaltvaataja sellest aru saaks), mõistab ja aktsepteerib mõningaid tundeid, olukordi jne läbi eelistatavalt inglisekeelse muusika. Nii ma pragan temaga ühe või teise ämbrisseastumise pärast ära - viimase korra kohta ta ütles ise, et see oli pigem bassein - juhtub - ja saadan* pärast muusikalingi, kui mulle endale midagi sobivat pähe tuleb. Ja laps saab aru, kujutage ette! 

***

Kahe erineva gümnaasiumi õppekorraldusest arusaamine on minu jaoks endiselt võimatu. Perioodid, valikained, üritused on omavahel segi nagu puder ja kapsad. Õnneks saavad pojakesed ise kumbki oma kooliasjadest päris hästi aru ja valgustavad vanemaid ka. Lisaks koolisündmustele sajab viimasel ajal eraelulisi üritusi. Ohkisin Mehele eile, et praegusel perioodil ongi võimalik mingeid toiduplaane või muud taolist teha ainult pühapäeva õhtust neljapäeva hommikuni, edasi on iga päev erinev arv lapsi õhtusöögil ja igal nädalalõpul erinev logistika - kellel on noortekas, kellel juuniorid, kellel mõni külaline, kes on ise külas... Tegelikult on seegi omal moel ilus. 

***

Kodumajanduse ja koristamise rindel läheb nii, et... esmaspäeval leidsin elutoa diivani (Taadi tehtud, massiivne, ebamugav, madalate jalgadega) alt väga surnud hiire. Ei olnud mumifitseerunud, ilmselt oli haisemisstaadiumini veel päevake aega... aga iseenesest ei oleks vist paha mõte see konkreetne diivan mõne kõrgejalgsema eksemplari vastu välja vahetada. Et oleks näha, mis seal diivani all peale tolmu veel on... Täna koristan ka, igaks juhuks. See tegevus ei ole mulle meeldima hakanud, aga aia- ja kudupööninguhooaja saabudes niiehknii eriti enam ei jõua. Pealegi on suure esiku riidekapi otsas mingi vibuvarustuse-tihnik, mehed tuleb suunata seda sorteerima ja majast välja liigutama, sest nagu jalgratas või viiul võib ka vibu väikeseks jääda ja ühtegi arenevat Robin Hoodi meil rohkem pole...

***

Raamatute üleskirjutamine on tõsiselt unarusse jäänud. Eks ma ehk ühel päeval jälle... Tegelikult ma loen küll.

***

Eile käisin Meremehe Naisega kohvikus. See oli üle aegade haruldane sündmus ja väga armas. Lugesime lapsi üle ja rääkisime kõigest muust kah. Ka MN-l olevat kogemusi, et kui juba millegi pärast on südamest palvetatud või seda soovitud, siis teeb Jumal ühel päeval rohkem, ilusamini ja õigemini kui tema ise ongi osanud loota. Mõned inimesed esitavad oma soovid universumile ja loodavad, et need ka täidetakse... minul on olnud vähemalt üks algselt palvetamata, aga peaaegu täpselt täitunud unistus, tundub, et mõned muud asjaga võib ka nii minna... loodan kestvale õnnistusele ja armule. 

Unistus oli 20-aastasena välja mõeldud ja selgelt visualiseerituna selline, et ühel uduvihmasel maipäeval võtan parajasti praeahjust sööki välja, kui mu abikaasa sinise autoga mööda meie sissesõiduteed koju tuleb... ja köögiga külgnevas elutoas mängib väike poiss autodega, tuulekojas kuivavad väikesed kombekad, must kass lööb nurru ja ülemisel korrusel tütre toas on vaikne, küllap ta joonistab. Noh, kolmekümneviieselt mul see peaaegu et oligi, väikesi poisse oli küll kolm ja ülemine korrus ei ole siiamaani elamiskõlblik (vist selle tõttu polegi tütart), aga võimalus praeahju juurest püsti tõustes heita pilk sissesõiduteele ja sinine auto on endiselt, ehkki nüüd tuleb Mees peamiselt suure musta autoga. Me ei ostnud ega kavandanud Maja selle unistuse järgi... Must kass on meil loomulikult ka. 

Peaks hakkama visualiseerima puhast, aga mugavat Maja, kus elab mitu põlvkonda hästi harmooniliselt ja heade kokkulepetega koos, kus peetakse suveti imetoredaid sääsevaeseid aiapidusid ja talviti nauditakse alati mõnusa ilmaga talvemuinasjuttu. Äkki õnnestub. :D Palvetamise-komponendisse usun siiski ka väga. 

***

Palju õnne neljapäevaks, nagu Puhh ütles!

__________
*oma tuppa sulgununa eelistab ta mittepakilisi infosid saada Messengeri kaudu. Pole probleemi. Ja tänu muusikuharidusega Laenulapsele on tal õnneks väga lai ja hea muusikamaitse.

Igasuguseid asju (ja koolivaheajani on jäänud poolteist nädalat)

Sel nädalal käisid kaks last erinevatel hetkedel perearsti juures. Kuna tegeles peamiselt resident, siis temal tekkis segadus. Meie teadsime küll, et ehkki Lillebror ja Legolas on üksmeelselt kõrvapõletikus, siis ühel on tegu vastiktüütu viiruse tulemuse ja teisel eelmisel koolivaheajal põetud haiguse jääknähuga. Fui.

Kõrvapõletikust hoolimata oli Lillebror täna kirikus ja kavatseb homme kooli minna. Legolas oli kah kirikus ja hetkel arvatavasti jalutab kusagil, noh, mitte üksi. Enne kirikut käis ta elu esimesel välismaisel võistlusel, Lätis. Haigusest taastumine pole veel lõppenud, see kajastus ka tulemustes... aga meeleolu oli olnud hea, seltskond rõõmsameelne ja nad jõudsid nii sinna kui tagasi elusalt ja tervelt, see on kõige tähtsam. Teeolud olid ju... noh, nagu iga kord sel talvel, kui mõni meie lastest meie jaoks üsna võõra inimesega kuhugi sõitu läheb. 

Veel käisime Legolase Koolis arenguvestlusel. Nüüd meeldib mulle ka Legolase klassijuhataja väga.

Jõugu Juht veetis paar päeva Laenulapse pool ja käis tema seltsis linnaosa vahel patrullimas, neil seal on nimelt mingid huligaanitsejad liikvel - ei kohanud siiski kedagi. 

Mehe, minu ja Legolase osavate käte tulemusena valmis tomatitaimeriiul koos valgustusega. Taimekesed tunduvad rõõmsad, pärislehti neil küll veel pole. Ei peagi olema, küll tulevad. 

Mina käisin emmede palvekas. Oli väga armas ja kosutav, nagu ikka. 

Tööalaselt suutsin juba teist korda selle õppeveerandi jooksul vihastuda nii, et särtsus. Kuna mõlemad vihastumised juhtusid reedel, siis võib viga olla reedetes... aga ma endiselt mõtlen, kelleks saada, kui ma kord suureks kasvan.

Vanaisal oli mingi segasusepisood, mille tulemusena helistas ta meile kahel järjestikusel hommikul kell 5. Mees suutis talle siiski lõpuks selgitada, et me tahaksime öösiti magada... aga see ei olnud meeldiv.

Kassid käivad peaaegu iga päev õues vaatamas, kas on juba kevad ja meeldiv astuda... ei, paraku on endiselt lumi. Vähemalt ei ole pakast, selle eest olen tänulik. Pole lähemalt uurinud, kas pajukiisud on juba väljas, aga võiks ju? Õnneks on otsekohe veebruari keskpaik ja päike käib juba märgatavalt kõrgemalt. Ilus. 

Pilzerini

Ammu pole ühtegi retsepti postitanud. Sellele andis nime Lillebror, sest carbonara alla funghi talle ei meeldinud... ja see on pealegi valesti öeldud, ma arvan. Pilzerini on kombinatsioon saksa keelest (seen on Pilz) ja Lillebrori nappidest itaalia keele teadmistest, mis peamiselt pärinevad pitsarestoranide menüüdest.

Kogused on kolmele, suuri poisse polnud kodus. Valmistasin puupliidil, aeglase tulega.

Törts õli pannile, selle sisse praadima suurem peotäis peekoniribenaid või mingit muud singilaadset, mis kodus juhtub olema. 

Lisa üks väiksem hakitud sibul, paar hakitud küüslauguküünt ja üks hakitud sellerivars. 

Tükelda paar peotäit šampinjone, viska pannile. Sega. 

Pane keema nii palju meelepärast pastasorti, kui kolm inimest ära võiks süüa. 

Tükelda pannile mõned viilud tavalist võileivajuustu ja väiksema peotäie jagu valgehallitusjuustu. Sibul ja seller peaksid nüüd olema üsna läbipaistvad, seened kohati pruunid.

Klopi kausis lahti kaks muna, lisa pisut piima. Või veel natuke. Kalla pannile, sega kohe palju. 

Kurna pasta. Serveeri vastavalt harjumusele kas pasta ja kaste eraldi kaussides või keera kõik omavahel kokku, kui meeldib. 

Kõrvale võib pakkuda näiteks rohelist salatit. 

Otse elust enesest

Kõigepealt on seitsmeaastane Priidu (nimi muudetud) minu juures joonistamas. Joonistamise vahepeal uurib Priidu, kelle pilte veel seina peal on. Kas Prita (nimi muudetud)  pilt ka on? Ikka, vaata seal, see treppide ja rõdudega... Priidu tõuseb püsti ja imetleb Prita pilti pikalt ja põhjalikult, ise õnnelikult naeratades. 

Pool tundi hiljem kallistavad Priidu ja Prita klassiukse vahel nii, et tekib oht ümber kukkuda. Küsin, kas nad on head sõbrad.

"Jaa!" särab vastu imeilus suuuurte helesiniste silmadega Prita. "Lasteaias me olime isegi suhtes!"

Priidu naeratab õnnelik-häguselt ja natuke häbelikult. Prita kallistab Priidut uuesti, hästi kõvasti.

Pärast saan ma Priiduga arutada, kas kohe ära tulla ähvardavat hammast on mõttekas intensiivselt loksutada või peaks sellega tegelemise ikkagi emme hooleks jätma. 

***

Ega see armastus jah vanusest ei küsi...

Kaks ja pool nädalat koolivaheajani

Esmaspäeval käisin hambaarsti juures ja öeldi, et muidu oleks nüüd kõik, aga pooliku hamba ülesehitamiseks tuleks minna teise arsti juurde ja see maksaks üldse umbes nii palju, nagu meie pere jaoks nädal ööbimisi juunikuises Horvaatias... ja kuna see poolik häda ei tee, siis ta vist jääb nii, nagu on, kuni me rahapaja leiame. 

Teisipäeval käisin aineühenduses, kuhu ma üldiselt satun harva. Üritus toimus asutuses, mille juht mind ukse vahelt nähes karjatas ja kallistama jooksis - sest me olime kunagi kolleegid ja hästi lähedased. Väga ilus oli. Õhtul helistas üllatuslikult MN, kellega oli ka väga ilus jutuajamine ja sai ilusam kokkulepe kohe kindlal kuupäeval kohvikusse minna. Sain jupp aega naerda, sest pereterapeut MN oli äsja külastanud oma esikpoega (21-aastane) selle esimesel pulma-aastapäeval ja esitanud noortele abieluteemalisi küsimusi nagu kuidas see esimene aasta möödus ja kas midagi üllatas... Tekkisid teatud paralleelid Legolase ja minu viimaste kuude vestlusteemadega. Psühholoogi lapse raske elu...

Kolmapäeval oli meil, nojah, see aastapäev. Korjasime ühe lapse spordipäeva kohtunikuametist ja kaks tükki olümpiaadilt ja läksime restorani. "La Dolce Vita" pakub endiselt väga head pitsat. Mina suutsin süüa pool, Lillebror kolmveerand, Mees ja Jõugu Juht kumbki ühe ja Legolas ühe pluss veel mingeid tükke siit ja sealt. Vestlemisest ei tulnud suurt midagi välja, sest meist kaks lauda edasi vestles üks stentorihäälne, kuid kaunis noor naisterahvas oma lauakaaslasega nii, et peale tema jutu ei olnud võimalik midagi kuulda. 

Neljapäeval tegelesin kõige lihtsamakoelisema koristamisega, mis saab olla. Sai puhtamaks küll, ära viskasin ja sorteerisin vähe, sest põhiteemaks olid põrandad ja vannitoa valged pinnad. 

Reedel jäi Lillebror haigeks. Käisime siis neljakesi Vanaisa 90. sünnipäeva puhul õnnitlemas. Ka selle laua taga ei olnud vestlus eriti võimalik, sest Vanaisa ei kuule mitte midagi. Onu Ants oli kahjuks juba enne meid ära käinud. Õhtuks pidi meil algse plaani järgi olema neli poissi... siis üks... lõpuks oli kaks. Legolas käis kodus, pakkis koti ja kadus - nimelt on meilt nüüd võimalik ka õhtuse bussiga Linna saada, aga see sõidab nii pikka ringi, et hirmus. 

Laupäev oli padulaisk ja unine päev. Tõeliselt tundis sellest päevast vist rõõmu ainult Legolas, kes veetis terve päeva üsna varasest hommikust hilise õhtuni Sõbranna seltsis - tuleviku rikkaliku rõõmu nimel, kommenteeris ta seda ise. Rõõmu oli olnud ohtrasti ka päevases olevikus, oli mängitud piljardit ja praetud pannkooke. Ööd veetis Legolas endiste klassivendade seltsis, need olid jäänud lühikeseks. Lillebror oli endiselt haige. Mees ja Jõugu Juht koristasid kantseleid - seal saab veel palju koristada, ausõna. 

Pühapäeval... Jõugu Juht, kes on muide viimasel ajal ilmutanud tähelepanuväärset küpsust ja väljendanud ennast arukalt nagu noor täiskasvanu võikski, läks pärast teenistust Laenulapse poole. Lillebror on endiselt haige, ma südamest loodan, et see on gripp, gripiga me oskame ümber käia. K-test andis ühe triibu. Legolas sai kirikus Vend Professorilt personaalse õpetuse, kuidas daamile mantlit selga aidatakse. Äkki läheb tarvis... 

Vaatasin valimisnimekirju ja otsustasin, kelle valin. Mihhail Lotmani kirjutised on mulle alati muljet avaldanud. 

Kuna mul on lootus väga ilusale emadepäevale, aga maikuu ilma ei saa kohe kuidagimoodi ette ennustada, otsustasin, et vajan hõbehalli mittepitsilist ainsagi mustrita õlasalli, mis võiks olla õhukesest villasest kangast. Teatrisse. FB reklaamides kargab mulle küll ühe firma ilus sall igapäevaselt ette, aga võib-olla ainult väga harva kantavat asja ei tahaks mitmekümne euro eest osta... Leidsin sõbrapoest hoopis mingist läbipaistvast kapronilaadsest materjalist halli salli, 3.50 hinnaks. Tuulehoo vastu muidu soojal päeval aitab see kindlasti, aga jätkan esialgu sõbrapoodide ja Humanate kammimist, emadepäevani on ju veel mitu kuud aega... Tegelikult ei saa minu eas daamil - khm - vist liiga palju õlasalle olla, eks ole.

Minu ea kohta arvas Lillebror täna reipamal hetkel, et viiekümneselt oleks hea vanaemaks saada, siis ma jõuan oma lapselastega palju aega veeta. Mina arvasin, et rääkigu sellest oma suurte vendadega, JJ on täisealine, aga Legolasel on jällegi Sõbranna... ehkki ma olen hea meelega nõus selle vanaema-asjaga ootama, kuni lastel koolid läbi ja titeigatsus päriselt peal. Ehkki jah, ega ma ei mäleta enam, millal mul viimati väke laps süles oli. Võimalik, et TT ühel suvisel grilliõhtul. See oli häbematult ammu...

Üsna tühine mõtisklus ja/või unistus pulmadest

Meil oli siin vahepeal aastapäev. Khm. Pärast seda, kui see-kelle-nime-ei-tohi-nimetada* küsis, kas Mees on mu vend, et sama perekonnanimi, ja pidi jahmatusest pikali kukkuma, et inimesed on abielus ja veel ühe nime peal... olen ma otsustanud sellest abieluasjast avalikumalt rääkida, kekutasin roosikimbupildiga muudes sotsiaalmeediakanalites ka. Eks see on igaühe enda asi, kas ta oma kallima/elukaaslase/kaaslapsevanemaga abiellub või mitte, meile oli see siiski oluline... no ja kakskümmend aastat on kah nagu natuke saavutus või nii. Teised saavutused on kolm suurepärast poega, aga nendega on omaette lugu ja lõpuks määravad nad igaüks päris oma loo ikkagi igaüks ise. 

Küll aga, pealkirjaga natuke rohkem vastavusse minnes... Meil pulmapidu ei olnud. Kuna mu lemmiktädi üks tütar valis endale erakordselt möku mehe... ja neid, keda nagu pidanuks kutsuma, aga ei tahtnud kohe üldse mitte kutsuda, oli veelgi... registreerisime ainult kummagi vanemate ja Mehe venna seltsis. Ilusad olime küll, jah. Mehe isa, bloginimega Teine Vanaisa sidus Mehele lipsu ette ja registreerijaproual oli uhkem soeng kui minul - no las oli. Siis sai sündmus läbi ja koogisöömine Wilde teisel korrusel ka... ja õhtuse Tallinna bussi peale (sest sealtkaudu läks lennuk Hamburgi, ajal enne odavlende sai sinna kõige soodsamad piletid) minekuni oli nii palju aega, et me otsustasime täies mundris minna peregruppi - see oli koguduses tol hetkel noorte paaride rohkuse tõttu üks kodugrupivorm ja ehkki me ei olnud veel koguduse liikmed, käisime seal õige sageli. Majaperenaine Õ. avas ukse ja karjatas: "Miks te siin olete, miks te ei abiellu...?" Noh, see tegu oli ju juba tehtud ja ülejäänud päev vaba. Meil oli väga naljakas, loodetavasti teistel ka. 

Praeguseks on sõpradering muutunud märksa olulisemaks kui sugulaste ring, kogudus tähtsamaks kui muud asutused ja organisatsioonid... aga selle ümmarguse pulma-aastapäeva pidasime ikkagi ainult oma pere ringis. Nii tundus õigem või õigemini, asjad kujunesid nii** ja me ei hakanud ise midagi rohkemat korraldama ka. Viie aasta pärast - kui Jumal lubab ja me elame - peaksin ma olema hõbepruut. Kui hakkaks äkki bridezilla'ks?

Noh, selles mõttes, et kui hõbepulmadeks midagi korraldada... et kakskümmend aastat tagasi me ju midagi suuremat ei võtnud ette... Siis võiks ju olla tingimused. Et kõik lapsed on oodatud viisakalt käituvatena. Et ükskõik milline labase nalja autor eemaldatakse ilma igasuguse eelhoiatuseta (siis peaks olema vist pulma-ametid "labasusedetektor" ja "väljaviskaja"?), ehkki ma ei suuda ette kujutada, kes meie külalise staatust väärivatest isikutest võiks millegi labasega hakkama saada. Et absoluutselt kõik oma jalal kõndimiseks võimelised inimesed peavad kandma kingi või väga ilusaid talvesaapaid - ikkagi veebruar! Tossude-tenniste-botaste jms päterdistega saali ei lasta või midagi taolist. Riided võiksid kah viisakad olla, ehkki isegi kodustel aiapidudel jms üritustel on meil käinud väga vähe täisealisi dressikandjaid. 

Ainult et jah, keset talve me kodust aiapidu pidada ei saaks. See üritusevorm meeldiks muidu kõige rohkem. Kodust tubast pidu pidada... noh, baptistid ei tantsi, igatahes mitte hõbepulmas. Viie aasta pärast on meil kolm elutoamõõtu (loe: 22, 26 ja 28 ruutmeetrit) tuba ka (praegu kaks, aga kolmandaga tegeletakse tasapisi - kes veel ei tea, Maja ongi ebapraktiliselt suur). Bänd on tarbetu, esinemiste ja kõnede asemel võiks mingit naljakat mängu mängida, praegu tehakse igal koguduseüritusel kahooti, aga äkki on selleks ajaks midagi veel...? Tervitusjoogi tekkimise nimel oleksin valmis sügisel lausa oma õuntest mahla pressima - meil on nüüd nende koguduseõhtusöökidega päris palju erinevaid huvitavaid toitlustuskogemusi tekkinud. Muu söögiga saaks ka hakkama või nojah, meie lemmikkohviku ja -cateringi omanikud on meile peaaegu naabrid (kui Linna poolt vaadata) ja servapidi tuttavad, neil ka vast hea lähike tulla ja süüa teha... 

Siis on veel see asi, et viie aasta pärast on meil kõik lapsed*** täiskasvanud. Me võime põhimõtteliselt (sest seadus lubab) olla ametliku äia-ämma või lausa vanavanemate seisuses. Kuidas seda kõike perekondliku, vanade-keskse üritusega ühildada ja kas nad üldse enam tahavad, on praegu veel teadmata ja tundub ületamatult keeruline... aga küllap on see tehtav, teised inimesed saavad ju hästi hakkama. Et viie aasta pärast on esimene veebruar teisipäev - ütles guugel -, on üldse üks keeruline asi, millal siis või kuidas või...? Muidugi, jah, juhul kui me veel viis aastat kestame ja elu-tervise juures juhtume olema. Ja kui ilmakord lubab. Aga kui... siis ju võiks. Mõnekümne sõbraga?

Kuidas teie oma pulma-aastapäevi või muidu tähtsaid ühiseid kuupäevi tähistate? 

_______
*kahjuks on selliseid inimesi olemas, jah... sama inimene sai hakkama ka kõigi aegade kõige homofoobsema märkusega, mis minu kui paadunud konservatiivi kokutama võttis... 

**tuvikestel olevat kõik hästi, lihtsalt asjad on nendega hetkel veel liiga lahtised ja asjaosalised liiga noored, et... nojah. Et te ei hakkaks midagi hirmsat oletama, eks ole.

***ja nemad on meie elus absoluutselt kõige tähtsamad inimesed, võtke heaks või pange pahaks. Neil on õigus ja vabadus valida ise endale kõige tähtsamad inimesed, need ei pea enam olema meie... meie saime osaleda nende lapsepõlves, selle eest tuleb olla tänulik.