Kui mehed täna autosse istusid, sadas õues laia jõululund. Ma siin olin juba valmis, et kohe tuleb eriliselt varane kevad... aga vähemalt oli kodust lahkumise kellaajal juba valge, see on õnn ja rõõm.
***
Ma ei ole eriline asjaarmastaja, eriti kuna meile on tohutul hulgal esemeid tekkinud pärandvarana ja pole saanud neid ise valida. Pärandvara tuleb millalgi majatäis paratamatult ja kardetavasti ühel päeval korteritäis veel. Paari nädala eest Vanaisa sünnipäevalauanõusid koristades mõtlesin, kas mõni minia tahab ühel päeval midagigi neist kümnest serviisist, mis Vanaisa elutoa puhvetisse on pigistatud. Vast mõni ikka... Ise eelistan pigem isikliku mälestusega seotud või kuskiltpidi sümboolseid asju. Näiteks kannikestega suhkrutoos kuulus legendi järgi mu vanavanaemale, aga triibulised tassid kinkis üks mu lemmiktädi (mitte et see tädiskond väga suur oleks olnud, sellegipoolest sain natuke lemmikuid ka valida). No ja pool meie mööblist (ka pärandvara, aga rohkem minu maitse kui näiteks lauanõud) on üleüldse Taadi tehtud - Taat oli Mehe vanavanaisa, ameti poolest tislermeister. Järelikult on väärtuslik. Või on oluline seos inimesega - kes kinkis või valmistas... Võimalik, et selle suhtumise juured ulatuvad varasesse lapsepõlve, mil kõikidele minu nukkudele pidi ema ja vanaema käsul kindlasti panema nuku kinkija nime. Ilmselt olin ma ise väga fantaasiavaene laps, et nimesid pakkuda ei osanud - või kingiti enamik nukke ajal, mil ma veel rääkida ei osanud, seda ei mäleta enam keegi.
***
Kasvatusküsimusi esineb ka suurte lastega ikka ja jälle. Viimasel ajal olen avastanud, et nii minul kui Legolasel esineb natuke sünesteesiahetki - või mis iganes see asi on. Teate küll seda naise aju kui veebilehitseja kirjeldust, lugematu arv aknaid on lahti ja keegi ei tea, kuskohast muusika mängib... Noh, minul hakkab mõnd sorti muusika mängima seoses konkreetsete emotsioonide, mälestuste või olukordadega. Tuleb välja, et Legolas, kes väga emotsiooni-inimene ei ole (vähemalt mitte nii, et keegi kõrvaltvaataja sellest aru saaks), mõistab ja aktsepteerib mõningaid tundeid, olukordi jne läbi eelistatavalt inglisekeelse muusika. Nii ma pragan temaga ühe või teise ämbrisseastumise pärast ära - viimase korra kohta ta ütles ise, et see oli pigem bassein - juhtub - ja saadan* pärast muusikalingi, kui mulle endale midagi sobivat pähe tuleb. Ja laps saab aru, kujutage ette!
***
Kahe erineva gümnaasiumi õppekorraldusest arusaamine on minu jaoks endiselt võimatu. Perioodid, valikained, üritused on omavahel segi nagu puder ja kapsad. Õnneks saavad pojakesed ise kumbki oma kooliasjadest päris hästi aru ja valgustavad vanemaid ka. Lisaks koolisündmustele sajab viimasel ajal eraelulisi üritusi. Ohkisin Mehele eile, et praegusel perioodil ongi võimalik mingeid toiduplaane või muud taolist teha ainult pühapäeva õhtust neljapäeva hommikuni, edasi on iga päev erinev arv lapsi õhtusöögil ja igal nädalalõpul erinev logistika - kellel on noortekas, kellel juuniorid, kellel mõni külaline, kes on ise külas... Tegelikult on seegi omal moel ilus.
***
Kodumajanduse ja koristamise rindel läheb nii, et... esmaspäeval leidsin elutoa diivani (Taadi tehtud, massiivne, ebamugav, madalate jalgadega) alt väga surnud hiire. Ei olnud mumifitseerunud, ilmselt oli haisemisstaadiumini veel päevake aega... aga iseenesest ei oleks vist paha mõte see konkreetne diivan mõne kõrgejalgsema eksemplari vastu välja vahetada. Et oleks näha, mis seal diivani all peale tolmu veel on... Täna koristan ka, igaks juhuks. See tegevus ei ole mulle meeldima hakanud, aga aia- ja kudupööninguhooaja saabudes niiehknii eriti enam ei jõua. Pealegi on suure esiku riidekapi otsas mingi vibuvarustuse-tihnik, mehed tuleb suunata seda sorteerima ja majast välja liigutama, sest nagu jalgratas või viiul võib ka vibu väikeseks jääda ja ühtegi arenevat Robin Hoodi meil rohkem pole...
***
Raamatute üleskirjutamine on tõsiselt unarusse jäänud. Eks ma ehk ühel päeval jälle... Tegelikult ma loen küll.
***
Eile käisin Meremehe Naisega kohvikus. See oli üle aegade haruldane sündmus ja väga armas. Lugesime lapsi üle ja rääkisime kõigest muust kah. Ka MN-l olevat kogemusi, et kui juba millegi pärast on südamest palvetatud või seda soovitud, siis teeb Jumal ühel päeval rohkem, ilusamini ja õigemini kui tema ise ongi osanud loota. Mõned inimesed esitavad oma soovid universumile ja loodavad, et need ka täidetakse... minul on olnud vähemalt üks algselt palvetamata, aga peaaegu täpselt täitunud unistus, tundub, et mõned muud asjaga võib ka nii minna... loodan kestvale õnnistusele ja armule.
Unistus oli 20-aastasena välja mõeldud ja selgelt visualiseerituna selline, et ühel uduvihmasel maipäeval võtan parajasti praeahjust sööki välja, kui mu abikaasa sinise autoga mööda meie sissesõiduteed koju tuleb... ja köögiga külgnevas elutoas mängib väike poiss autodega, tuulekojas kuivavad väikesed kombekad, must kass lööb nurru ja ülemisel korrusel tütre toas on vaikne, küllap ta joonistab. Noh, kolmekümneviieselt mul see peaaegu et oligi, väikesi poisse oli küll kolm ja ülemine korrus ei ole siiamaani elamiskõlblik (vist selle tõttu polegi tütart), aga võimalus praeahju juurest püsti tõustes heita pilk sissesõiduteele ja sinine auto on endiselt, ehkki nüüd tuleb Mees peamiselt suure musta autoga. Me ei ostnud ega kavandanud Maja selle unistuse järgi... Must kass on meil loomulikult ka.
Peaks hakkama visualiseerima puhast, aga mugavat Maja, kus elab mitu põlvkonda hästi harmooniliselt ja heade kokkulepetega koos, kus peetakse suveti imetoredaid sääsevaeseid aiapidusid ja talviti nauditakse alati mõnusa ilmaga talvemuinasjuttu. Äkki õnnestub. :D Palvetamise-komponendisse usun siiski ka väga.
***
Palju õnne neljapäevaks, nagu Puhh ütles!
__________
*oma tuppa sulgununa eelistab ta mittepakilisi infosid saada Messengeri kaudu. Pole probleemi. Ja tänu muusikuharidusega Laenulapsele on tal õnneks väga lai ja hea muusikamaitse.
No comments:
Post a Comment