Tõepoolest. Koolivaheaja alguse puhul saime taas tühja pesa, iga laps külastas erinevat sõpra. Oli olnud tore.
Vabariigi aastapäeva tähistasin traditsiooniliselt, nimelt lumerookimisega. Teine võimalik traditsioon on aiatööd, aga nendega on hetkel raskusi. Rookisin lund ka batuudi pealt, kuhu oli vahepealse sulatamise-külmetamise käigus tekkinud umbes meetrise läbimõõduga jää... eee... taldrik. Selle mahasikutamise tagajärjel valutas jupp aega selgroog. Täna valutavad vahelduse mõttes jälle ristluud, aga õnneks hästi palju vähem kui eelmisel nädalal.
Muidu me siin paraku eriti patriootilised ei ole, kiluvõileiba ei söönud, presidendi kõnet ei kuulanud ega lugenud. Ei tea, kas peaks olema piinlik. Rõõmustame niisama vaba riigi olemasolust ja loodame, et üks arukas tegu või arutuse tegematajätmine korraga aitab seda riiki ka hoida. Ega midagi rohkemat ju teha ei saagi, kui ei ole organisaator või poliitik või midagi.
Kolmes koolis olid aktused kolmel eri päeval. Ja juhtus nii, et taas oli minul aktusepäeval viimase aja kõige tihedam tööpäev ja nii ma sellest sündmusest ilma jäingi. Küllap oli kena.
Kodumajanduse asjus toimus suurem mööbeldamine, nimelt jaotusid eelmisel pühapäeval ostetud kapid üsna ühtlaselt tükkhaaval kaminasaali, suure esiku ja elutoa vahel, need tuli enne tuleva nädala mitmesegaseid külalistevõõrustamisi (sest vaheajal käib meil ikka lapsi) kuhugi ära paigutada. Legolas sai oma tuppa mitteräbaldunud kapi ja tema vana ootab garaažis kokkupanemist - sest garaažis on meil ui kui palju kola, millega me tegeleme kuagi teadmata tulevikus, osa sellest on ka vajalik... Ja meie magamistoas kolis minu vanaema pulmakink-kapp (aastast 1935?) teise kohta, suguvend talle nägupidi vastu... nii et nurgas tekkis väikese garderoobi moodi asi. Teine pool magamistuba ootab veel mööbeldamist, aga ehk uuel nädalal. Riidekapi liigutamise tagajärjel sain kaltsumaterjaliks suunata hulga rõivaid ja näha, missuguseks läheb kapitagune sein 17 aasta jooksul. Hm, kas teised inimesed liigutavad oma antiikseid riidekappe tolmuimemise eesmärgil sagedamini? Ühel päeval tuleb magamistoas ka remonti teha, aga täna ega homme ei ole veel see päev.
Täna käisime kalmistul küünalt panemas, sest ehkki homme oleks Vanaema esimene surma-aastapäev, on homse päeva plaanid sellised, kuhu päevane Linnas olemine hästi ei mahu. Väga lumises surnuaias on õigeid haudu päris raske leida, kui seal sageli ei käi ja enamik plaate on pisikesed - need ei paista lihtsalt välja.
Lisaks lumele on meil olnud ka vastikult külm ilm. Mehel on küll õnnestunud monsieur Picasso igal hommikul käivituma veenda, aga veepump külmus neljapäeval sellegipoolest ära. Õnneks ainult umbes tunniks või nii, meil on pumba ümber küttekaabel, mis toimib väga kenasti. Paluks nüüd üsna ruttu üks kevad, sisse pakkida pole vaja. Lillebrori aasia tulikad juba ootavad kasvuhoonesse kolimist - olid vist need? - ja minu tomatitaimekestel on ilmunud esimesed pärislehed.
Vähemalt on hommikuse ärkamise ajal juba valgepoolne ja õhtuse bussi saabuise ajal peaaegu veel valge. Ükskord tuleb kevad niikuinii!
No comments:
Post a Comment