Pärast kohvikutegemist

Täna tegime koos Männimetsa (suvisel ajal Tamme talu) perenaisega kirikus kohvikut. Poolspontaanselt oli suureks abiks Lillebrori Sõbra Ema. Abiks peaaegu ei olnud meie lapsed, sest saime omakeskis hakkama. Midagi jäi vast puudu ja midagi jäi üle ja... ega ju ilmaski ei tea, kes süüa tahavad ja mida nad tahavad. 

Tõrvatilgaks meepotis oli üks pragadasaamine teemal, mille eest mina üldse ei vastuta. Pragaja ei tahtnud seda infot vastu võtta, pragas muudkui edasi. Kuna mõni minut hiljem väänasin maailma kõige vastikumat prügikasti avades (teate küll, need väikesed kastid, kus tuleb jalaga vajutada, et kaas lahti tuleks...) välja mingi seljalihase või mis see oli, siiamaani on jõledal kombel valus... ja nutsin peatäie. Solvumisest ja valust ja sellepärast, et ma nutangi viimasel ajal ebaloogiliselt palju. Neid ootamatuid pragamisi on koguduse köögis viimase aasta jooksul juhtunud veel, muust allikast ka... ja ma ei usu, et ma ainus pragatav olen. Et vanemad naised nooremaid õpetavad, on kindlasti piibellik ja õige - vaata ka Tiituse 2:3-4 -, aga kas kellegi nutmapanemine ja mõistlik juhatamine omavahel kokku sobivad, on iseküsimus. Isegi justkui väljendasin oma häiritust, aga pragajat ei paistnud see huvitavat. Kui mina ise oskaksin enda küüniste vahele sattuvaid noori naisi vajadusel ainult armastuse ja leebusega juhatada...

Pärast lonkasin mööda poodi ja mõtlesin, et pidev närvilisus, nututuju ja energiapuudus annavad ikkagi mingi depressioonilaadse nähtuse välja. Sellest tuleb nüüd küll jooksuga lahti saada, sealjuures paluks ilma palderjanist kangemate ravimiteta. Varasematel taolistel perioodidel on alati viga olnud mingis tuvastatavas ja mõningal määral kõrvaldatavas probleemis, näiteks kunagi olin tööl väga vales kohas... aga praegu nagu ei saagi täpselt aru, kuskohast see jama tuleb. Tegelikult on olukord ilmselt pikaajaline, algas juba oeh... viis aastat tagasi Tädi Petunia tegudest, jätkus minu ema süveneva dementsuse ja koroona-aastate jamade tuules ja nüüd, noh, on äkki tegu hoopis järelkajadega, mille jaoks on lõpuks ometi aega. Palveelu elavdab selline ebastabiilsus küll. 

Lisaks kohvikutegemisele käisin ise Meremehe Naisega koos kohvikus. Väga armas oli. 

Mees valutas pead - halb - ja ostis siitsamast mõne küla kauguselt kaks vanaaegset riidekappi, millest ühe saab olemasoleva (mahukas, aga räbaldunud spooniga) asemele Legolas, teisega on mul head plaanid ja lootused meie magamistoas, mis on praeguseks eluruumidest katastroofipiirkond number üks. 

Lapsed... said koolidest häid hindeid ja et kõik tasakaalus oleks, ka neid teistsuguseid. 

Veel käis Legolas ühe kunagise lasteaiaõe, ühtlasi oma esimese armastuse juures teadmata (või siis lapsevanematele avaldamata) põhjusega koosviibimisel - see lasteaiaõde on nimelt juhtumisi nüüd ka tema klassiõde, aga kuueaastase armumine on juba väga ammu üle läinud. Koosviibimisele järgnenud päeva veetis ta Sõbrannaga, sealpool pole midagi üle läinud. 

Lillebror jällegi käis külas Toredal Klassivennal ja korraldas oma Sõbra abiga mõningase logistilise segaduse, mida lapsevanemad natuke aega telefoni teel klaarima pidid. 

Koos käisid Legolas ja Lillebror Jaanipäevatalulapse sünnipäeval. Oli olnud palju head toitu. 

Vaatasin esimest korda talvisel ajal tõlkemagistrisse sisseastumise nõudeid, tavaliselt tuleb see asi meelde alles kusagil juulis. Uurin veel ja ilmselt helistan täpsustavate küsimustega. Ma ei taha küll ainsatki hetke teadustööd teha, aga mõte tõlketööst teeb mind oluliselt rõõmsamaks. Pealegi ei kohusta täpsem uurimine mitte millekski. 

Hommikul kirikuteel imestas üks lastest, miks nüüd enam nii palju lund maha tuli... noh, veebruar kestab ju veel. Kusagil selle esteetilise, aga ka minu arvates ülearuse lume all on peidus entusiastlikud lumikellukeseninad ja tegelikult on juba vähem kui kahe nädala pärast märts. 

Kui see selg ainult nii koledasti ei valutaks...