Kuidas Pritsu kätte täis veeämber sai, Päären ei märganud. Kuidas üldse veeämber nii ruttu täis sai, seda ammugi mitte... ja tegelikult oli juba meelest läinud seegi, mis asjaoludel vend järsku nii vihane oli. Ikka ju juhtus.
Äkitselt oli terve maailm Pääreni ümber vett täis ja vihane Prits seisis roosa plastämbriga voodi ees. Kostis ainult vaikset sorinat, mis vaibus tasapisi tilkumiseks ja vaikis siis sootuks, sest madratsisse imbuv vesi ju häält ei tee.
Poisid vaatasid teineteisele jahmunult otsa, mõlemal peas vasardamas mõte: "Ema tuleb kell kuus koju!"
Prits heitis ämbri käest ja haaras Pääreni ümbert voodiriided. Need oli kõige mõistlikum kuivatisse toppida. Tekk ka.
Päären kiskus läbimärja särgi seljast, püksid jalast. Mis neist riietest, uus madrats oli läbimärg. Ja see... miski asi seal madratsi peal ka.
"Föön!" hüüdis Prits ja kiirustas esikukapi juurde. Mõne minuti pärast oli selge, et fööniga kuivatamine ei anna soovitud tulemust.
Päären tõi köögist triikraua ja asus lirtsuva kattemadratsi kallale. Sellest oli rohkem kasu.
Kattemadratsiga valmis, vaatasid poisid nõutult paksu pärismadratsit. Sellele triikrauast abi ei olnud, niipalju said nad aru. Mida ometigi teha?
Lõpuks tuli Päärenil päästev idee.
"Laome madratsi alla hästi palju kempsupaberit ja hakkame siis voodis hüppama!"
Pooletunnise lusti ja paari paberivahetamise järel tundus madrats tõepoolest kuiv.
Ema, kes tavapärasel ajal töölt saabus ja kohe söögitegemiseks kööki kadus, ei märganud vähemalt samal päeval tõepoolest mitte midagi.
***
Kirjutatud tõestisündinud loo põhjal. Ei juhtunud meie kodus... ja minu laps ei olnud see ämbriviskaja. Madratsi edasine saatus on teadmata.
No comments:
Post a Comment