Tõrvatilgad

Hetkel olen ma peamiselt õnnelik. Sest kevad on kõigest ülearusest lumest ja ennustatud külmast hoolimata tulemas, päevad on pikemad, mu kallitel läheb suuremas osas nende olulistest eluvaldkondadest hästi, tomatitaimed kasvavad mühinal ja Jumala armu on igapäevaselt tunda. 

Aga... need tõrvatilgad. 

Mees käis oma peavaludega neuroloogi juures ja läheb järgmistele uuringutele. ehk sealt tuleb loodetud vastus: "Mis te siin meie aega raiskate, võtke õiget rohtu, liikuge värskes õhus ja läheb iseenesest üle!" Sest nojah, iseenesest on võimalik ka mõni muu vastus, mis ei ole nii kena. Ka täna läks ta peavaluga tundi andma. :(

***

Endiselt tahaksin kokkupoole tõmmat üht suhtlust, mis hakkab tasapisi meenutama surnuksnokkimise moodi asja, mina olen nokitava rollis. Probleem on selles, et meil oli varem sõpruse elementidega suhtlemine, mis toob kaasa eetilised dilemmad. Näiteks - päris nii see ei ole, aga saate aru küll - kui see inimene on mulle kunagi kinkinud täiusliku tassi, millest ma igal hommikul tänumeeles kohvi joon, kas siis oleks kohane kasutada seda tassi järgmise peretüli maandusena (ma tegelikult ei lõhu nõusid, see ei anna mingit leevendust) või kinkida see edasi või visata ära või kasutada julmalt ja jultunult edasi, isegi kui ma olen kinkija käitumise tõttu nördinud ja püüan temast eemale hoida? Küll oli põhikooli ajal lihtne, sai solvuda ja vihata igavesti... või vähemalt ülejärgmise tänavanurgani. 

***

Otsin samamoodi endiselt ideid, kelleks saada, kui suureks kasvan. Sobivas maailmaosas pakutakse lausa paari ahvatlevat servapidi erialast töökohta. On ju selge, et veoautojuhiks ma ei kõlba, nõudepesijatööd ei jaksa pikalt teha ja 200 kilomeetri kaugusele tööle sõita ei tahaks... aga need paar ideed on, noh, tuleb palvetada. Ammu pole tööpakkumiste läbikammimine midagi uudishimu äratavat pakkunud. Muutused on paraku üsna hirmutavad asjad, aga ehk oleks aeg... Kes teab.

***

Valmistulemused ei vääri tegelikult erilist sõnavõtmist, aga arvatavasti loodav koalitsioon ei ole mulle isiklikult sümpaatne. Üks erakondadest ei ole üldse mingit muljet jätnud (või kui, siis mitte-minu tüüpi), teine lähtub rahast, mitte inimestest ja kolmanda jaoks on olulised eelkõige migratsioonitaustaga LGBT kogukonda kuuluvad liitpuudega üksikvanemad, mitte üpris tavalised inimesed. See viimane oli tarbetu sarkasm, aga nii see maal elava majaomaniku, 20 aastat sama mehega abielus oleva haridustöötajast kolme lapse emana tundub. Meie ei saanud kolme last toetuste pärast, samuti ei looda mõned mulle kallid noored naised palju lapsi saada raha pärast, ikka armastusest. Aga meie koduvallas ei ole enam ühtegi põhikoolijärgset kooli, samuti ei toeta see vald (meie pere jaoks olulisel moel, ma ei ole kõigisse võimalustesse süvenenud) pärast põhikooli edasiõppimist... kõik optimeerimise tagajärjel. Näiteks. Muudest asjadest rääkimata.

Kõige lähedasem minu jaoks õigele, "Laste Rõõmu" ajakirja Eestile oli ikkagi selle erakonna valimisvisioon, mida ma ka valisin - nagu alati. Muide, neil on olnud ka kõige mõistlikum suhtumine üldharidusse. Kui nad nüüd suudavad vähemsümpaatsete parteidega koos moodustada tugeva opositsiooni, siis ehk... aga ei suuda ju, sest üheperepartei lärmab ja vastandub kõigile endiselt... Urr. 

***

Ja endiselt, see lumi.  Esmaspäeval rookisin sissesõidutee puhtaks ja tundsin, et võiks ülejäänud päeva vabaks võtta. Kardetavasti peaks mõnusa keskeuroopa talve saamiseks kolima Kesk-Euroopasse, aga mu pere ja sõbrad ja Maja ja kassid... Lillebror soovib oma lillekasvatust laiendada, siin on ainus paik, kus me talle väheste alginvesteeringutega saame hobiaiandi loomist võimaldada... Eks ma täna roogin jälle, batuut, mis lastele palju rõõmu pakub, vajab puhastamist ja üldse. 

***

Ülejäänud meepott, tänan küsimast, on endiselt suurepärane ja kirjutamise vahele suhtlesin ühe imearmsa inimesega, kes kinnitas minu baasveendumust, et inimesed on tegelikult ilusad ja head. Olgu see nokkija siis, kuidas on... Tema probleem. Mina palvetan talle meeleparandust ja hingerahu. Ja nüüd helistan ühte huvipakkuvasse kohta. Kui see ei ole minu jaoks, siis ei ole, kaotada pole ju midagi. 

Hiljem: Paar tundi hiljem istun, teeb parajaks aega, et ahjusiiber kinni läheks... ja kerin FB-d. Ette hüppab imeline tööpakkumine, millest ma olen unistanud... ainult et Gummersbachis. Miks see ei oleks võinud tulla 9 aastat tagasi, kui me tõesti mõtlesime Saksamaale kolida?