Sunday, April 30, 2023

Suurem osa koolivaheajast

Seekordne aprillivaheaeg on meeldivalt pikem kui tavaliselt, jätkub homseks ka. 

Tööl tuli käia. Meile pakuti stressiteemalist koolitust, mis tekitas niisuguse stressi, et lahkusime poole pealt. 

Mees käis hambaarsti juures (tema oleks pidanud niiehknii enne koolituse lõppu arstile minema, aga lektor pildus teravaid märkusi igaühe suunas, kes näiteks kempsu pidi minema või mõnele töömeilile vastama kiirustas...). 

Üks laps käis arsti juures. Liigesevalud, oeh...

Külvasin porgandeid ja herneid, ühe peenra jagu sibulaid pistsin ka mulda. Ehk tuleb sobivam köögivilja-aasta kui see eelmine.

Lastel oli Kuurortlinnas võistlus. Ei olnud hea võistlus, aga nad said taas ühe kogemuse. Pärast võistlust käisime Teise Vanaisa juures ja päris õhtul Terviseparadiisis solberdamas. Meile Mehega meeldis Jurmalas rohkem, oli kuidagi mitmekesisem. Kallim oli muidugi ka. Lastel oli lõbus ja see oli peamine. Nendega samasse basseini juhtudes ei saanud muud, kui ainult imetleda meie kolme kaunist poega. Enamasti kulgesid nad siiski omasoodu, suured inimesed ju. 

Kahel päeval oli Legolasel külas Sõbranna (ja mitmel päeval oli Legolas Sõbranna juures Linnas - eks neil ole seal ka rohkem tegevust). Väga ilusad päevad olid. Õhtul Sõbrannat kojuviiva bussi peale viies (sest parim õhtune buss läheb meist 10 km kauguselt) kohtasime mõlemal korral kaklemis- ja kurameerimishuvilist metsist. Ei tea, kas oli sama metsis, kes meil minevaasta, ta ei täpsustanud, nokkapidi ma metsistel vahet ei tee.

Olid kasvatusküsimused. Murrab nii, et tükid taga, arvas taoliste asjade kohta ükskord üks mu vanemaid kolleege. Ühel murrab jah, koledasti. Teistel... olid omad asjad. Praeguseks on seatud piirangud sinna, kuhu vaja, ja tehtud kokkulepped seal, kus vaja. Armastus ei tähenda alati kõigelubamist - kui laps (või mitu) ikka oma elu kindlalt katastroofikursile sätib, siis peab ka suurte laste puhul appi hüppama, piirama, toetama ja kinnitama, et isegi vihased vanemad peavad Sind oma armsaks pojaks, kellest on tavaliselt hea meel... Või vähemalt ära märkima, et vaat selles kohas rakendab lapsevanem oma hädapiduri-funktsiooni, sest häda on kohe-kohe tulemas.

Kasvatusküsimuste asjus käisin pastori juures nõustamisel. Noh, kui ihu on haige, mine perearsti juurde, kui hing on haige, mine oma koguduse pastori juurde. Natuke sain nõu ja jõudu... aga see oli nädala alguses, suuremad sellenädalased mürtsud olid alles ees. Kui Vend Professor täna hommikul sõbralikult küsis, miks ma kurb paistan, hakkasin taas nutma... aga andeksandmine on emade amet, seda olen hoolega teha saanud. Ma olen praegu lihtsalt kurb. 

Kasvatusküsimused on mõjunud nii, et ma ei maga ega söö. Koos talvise gripiga on see kõik Peki-Heini asjus vägagi kahandavalt mõjunud. Täna hommikul proovisin, üks vana kirikukleit, mida ma ei ole raatsinud sõbrapoodi viia, läheb ilusasti selga, aga kaks aastat tagasi ostetud täiesti uus (siltki küljes) väike must kleit on tunde järgi vähemalt kaks numbrit liiga suur. Mitte Proua Vorstijupike, vaid Proua Lotendus - nii et selle kleidiga ma emadepäeval teatrisse ei lähe. Tuleb loota, et ilm on soe, see vana kirikukleit on nimelt kesksuveks sobilik...

Kuna aprill pole suurem asi olnud ja juba homme on esimene mai, äkki siis saab kenam? 

"Komm lieber Mai und mache..."

No comments:

Post a Comment