ehk kala võib hakata mädanema peast, riik mädaneb juurtest.
Juhtus... mitteohtlik, mittetakistav liiklustähelepanematus. Tee äärest kargas välja ebaviisakuse piiril suhtlev politseinik. Ei mingit lugupidamist, ei mingit manitsemist ega õpetamist. Kaks detsibelli rohkem oleks olnud röökimine. Üks sõna lisaks oleks olnud puhas sõim. Lahtistel tiibadel lennuga tuli teine ka - sama ebaviisakas, toores, ülbe. Välimus mõlema puhul korrektsuse alampiiril, ei mingeid valgeid kindaid ega läikivaid nööpe, võta vorm seljast ja saad suvalised ehitustöölised. Kirjutasin nimed üles, aga teile ma neid praegu ei ütle, eks neilgi meestel ole emad...
Tegu on riigivõimu esindajatega. Eesti Vabariigi esindajatega, kui tohib täpsustada.
Ma ei ole mitte kuskil Lääne-Euroopas kokku puutunud politseinikega, kelle tööeesmärk on karistamine olukorrast sõltumatult. Manitsetakse, juhendatakse, selgitatakse. Eesti politseinike käitumine teeb nõutuks ja põhjustab jälestust. See ei ole esimene kord, ehkki esimene sedasorti sündmus (ükskord 10+ aastat tagasi oli ülevaatuse aeg mõne päeva jagu mööda läinud, seal olid mingid tavapärasest erinevad kuupäevad... politseinike suhtumine ja käitumine oli samasugune).
Targemat sorti koolikiusajad käituvad ka niimoodi. Kõik oleks justnagu korrektne, aga kogu olukorra eesmärk on suhtluspartnerile koht kätte näidata ja teda võimalikult põhjalikult alandada.
Kui siia juhtub lugema mõni liikluspolitseinik (tunnen kaasa!) või mõne liikluspolitseiniku lähedane (tunnen veel rohkem kaasa) - selline ründav, ülevalt-alla, lugupidamatu suhtlemisstiil ei too endaga kaasa ühtegi soovitud tagajärge. Niigi absoluutselt korralikud inimesed ei muutu sellisest kohtlemisest seaduskuulekamaks ega tule meeleparandusele, selle asemel hakkavad nad kohtlejaid põlgama.
Olen ammu pidanud liikluspolitseinikku üheks kõige madalamaks eluvormis maailmas. Tunnistan oma viga, et üldistasin liigselt ja korrigeerin siinkohal - madalus käib Eesti Vabariigi ja kogemuse põhjal ka Poola liikluspolitseiniku kohta, Prantsusmaa ja Saksamaa liikluspolitseinikud on minu kogemust mööda alati korrektsed, väärikad, viisakad ja lugupidavad, isegi olukorras, kus nad justkui esitaksid kahtlustusi (ka seal on "kõik puhuvad" aktsioonidega võrreldavaid olemuselt ebaviisakaid sündmusi*).
Tegu oli Eesti Vabariigi esindajatega. Ma eelmise kokkupuute aegset valitsust ei mäleta, aga tänased sobituvad meie praeguse valitsusega küll hästi. Selle vahega muidugi, et valetamisega need kaks meest meie kuuldes ei tegelenud. Kui ma oleksin väga rikas, saadaksin nad Saksamaale kombeõpetuse-kursustele. Äkki tuleksid meeleparandusele.
Asooh - seda postitust ei ole lubatud tsiteerida, foorumites ega ajakirjanduses kasutada. Mul on piinlik, et pean sellist asja ütlema, aga kogemuse põhjal kahjuks pean. Siin loeb ju igasugust rahvast.
__________
*eestlaste üldise alkoholiprobleemi taustal on lugupidamiseväärilise inimese esmane valik loomulikult karsklus. Ainult siis, kui puhumisaktsiooni viivad läbi noored - praktikandid vist? - on suhtumine viisakas, sõbralik ja lugupidav. Muidu on politseinike toon ka sel juhul üldiselt järsk ja kahtlustav, tulemust vaadates mõnikord lausa pettunud.
Olles erinevatel teemadel ja olukordades kokku puutunud erinevate PPAs töötavate inimestega siis võtaks selle kokku lausega "Mõni politseinik on ikka täiega miilits". Ja elu on näidanud, et mõni "miilits" väljaspool tööaega on täita lahe ja normaalne inimene aja vormi selga paneku järel transformeerub... (Peab tõdema, et iga inimene ei sobi töötama teatud ametikohtadel aga paraku igaühele pole antud sellest ise aru saada... )
ReplyDeleteMnjah, see ütlemine on vist tõsi. Mul on mitte-liikluspolitseinikega pigem neutraalsed kuni väga head kogemused, aga liikluspatrulli omad käituvad kõik nii, nagu neil midagi valutaks. Vähemalt.
DeleteÄkki sul lihtsalt sattus väga kehv ametnik? Mul on harva nendega kokkupuuteid, enamasti puhumisaktsioonid või siis PPA ja dokumendid. Alati nii sõbralikud, viskavad nalja ja viisakad. Üks keiss meenub tuledega. Sõitsin esimest nädalat täiesti uue tööautoga ja polnud veel nüansse selgeks saanud (kes viitsib manuali lugeda?). Sisuliselt oma koduauulis peatati kinni, sest vale paar tulesid olid lisaks lähituledele kasutusel (vist udu). Lõpuks olime koos politseinikuga peadpidi manualis ja otsisime, kuidas neid valesid maha keerata ja ei leidnudki. Leppisime siis kokku, et ma lähen esimesel võimalusel esindusse ja palun abi. Teine isiklikum ja pikem keiss oli teemal "koera turvavarustus". Tol hetkel oli peatajaks naispolitseinik. Taas viisakas, nõustas, tõi näiteid, kuidas esipingil istuv loom võib õnnetuse korral aknast välja lennata. Sai aru, et sedaani pagassi turvaboksi ei mahuta ja taga olid inimesed. Taas kokkulepe, et soetan koerale esimesel võimalusel turvatraksid (ja tegin ka, sõidud on nüüd mutikesel kõik traksidega) ja lahkusime sõbralikult. Professionaalne ja viisakas. Mina ei üldistaks. Ja sa saad ju alati tagasisidet anda. Ma olen ise suht aktiivne tagasisidestaja viimasel ajal, küll kullerteenuste osas ja ostukogemuse teemadel. Ja nii positiivse osas kui kriitika, neile on ju see vaid abiks.
ReplyDeleteMul üldse ei meenu hetkel viimaste aastate lõikes halba teeninduskogemust Eestist. Aastatega on ikka väga palju muutunud.
Antud juhul oli tegu juuksekarva lõhkiajamisega, eesmärgiks kindlasti trahv määrata. Mees vist tekitab politseinikes sellist... klassiviha või ma ei tea ka... Selles mõttes, et istub natuke väsinud ja mõnikord räpase suure pereauto roolis, aga ülikond seljas ja silmad selged, ei olegi loppis olemisega "Kalevipoeg" või midagi sellist, tema puhul otsitakse alati võimalust kuidagi karistada.
DeleteNaispolitseinikud on toredad tõesti, aga neid kohtame harva.
Teeninduseks ma seda haugutamist ja tigetsemist küll ei nimetaks. Tagasiside anname kindlasti, ka rikkumisemaigulise (ehk siis mitte päris rikkumise, vaid väga suure vaevaga rikkumist otsides) olukorra puhul on politseiniku ülesanne ja olemasolu vabandus manitsemine ja õpetamine, mitte karistamine.