Pärast õunaõuepäeva

 Selle aasta teadaolevalt viimane väliüritus on ühel pool. Meie oleme omadega teisel pool. Oli kena. 

Enne Õunaõuepäeva juhtus, et...

• kaks kolmest lapsest olid natuke aega haiged. Urr seda viirust! Kolmas jäi peaaegu ka, aga vist mitte nii intensiivselt. 
• kohtusin Lillebrori uue inglise keele õpetajaga. Tundub lahke inimene, aga kas ta ka mõistab, et kaheksas tsee räägib inglise keelt keskmiselt B2 tasemel, A2 õpikuga pole midagi peale hakata... See on neljas inglise keele õpetaja kahe aasta jooksul, nii et... Meil, jah, läheb neid väga palju.
• käisin Legolase Kooli lastevanemate koosolekul. Uus klassijuhataja on minu maitsele pisut joviaalsevõitu, aga ega ta mind ei juhata... Muidu tundub olevat lugupidamisevääriline noormees.
• ajasin üles ja alustasin uue kanga. Miks mitte, eks ole. 
• Legolas võõrustas ühel päeval Sõbrannat ja käis teisel päeval Sõbranna emale sünnipäeva puhul lilli viimas. Ikkagi ämmalaadne nähtus tema elus. 
• Lillebror võttis maha hulga vales kohas kasvavaid puukesi ja tutvustas mulle ja Mehele oma pargikujundusplaane. Põhiteemaks on "see vaher seal", aga pargialune on praegu tõepoolest liiga pime. 
• Mees võttis suuremate poiste abiga üles õige mitu saepuruplaati Kantselei põrandalt. Välja tulid ilusad laiad lauad ja mõned read piiisikesi naelakesi. 
• korjasin ära meie selleaastase õunasaagi. Mahtus hästi kõige väiksemasse korvi.

Siis oli õunaõuepäev. Ilm oli täpselt selline, nagu palvetatud - leebe, aga mitte palav, ilma vihmata. Rahvast käis... mõnevõrra. Meie pargikohvikus on väga hea söök, jätke tulevaasta tarbeks meelde! Triibuliste kaltsuvaipade ja Haapsalu sallide juures peatusid mõned külalisõppejõud. Üks Ameerikast, kellega rääkisime muidugi inglise keeles. Üks Poolast, kes, nagu pikema jutuajamise peale selgus, oli hoopis saksa keele õppejõud! No me läksime siis lupsti saksa keele peale üle ja rõõmustasime selle üle mõlemad. Kokkuvõttes oli väga kena.