Niisama, tööotsimisest

Sellepärast, et olen otsustanud hommikud kuni kella üheksani võtta arvutiajaks... Internet on läbi loetud ja töökuulutused läbi vaadatud. Kohusetundest ja mõttega, et äkki on kuskil midagi põnevat. Täna hommikul ei olnud. See abivanaema ja Mary Poppinsi vaheline pakkumine on küll jah veel täna õhtuni lahti... ainult et see asub kaugel. Kui oleks Linnas või siinkandis, siis ma juba kirjutaksin motivatsioonikirja. Aga asukoht, mnjah... Õhtuni on aega mõelda, kirjutamine käib lihtsalt - kui see on koht, kuhu kandideerida. Kui kirjutama hakates on pea tühi, siis on järelikult vale koht. 

Vale kohaga on olnud selline lugu, et kevadel - või oli see lausa eelmisel talvel? - pakuti üht töökohta, mille asjus uurides ütles tolles asutuses töötav tuttav, et see on kindlasti minu töö ja ma kindlasti sobitun sinna väga hästi. Minu pea sees oli olemas tekst, mida kirjutada... ja kui ma istusin teksti trükkima, oli pea järsku viimseni tühi, mitte mõttepoegagi. Järelikult ei olnud õige asi. 

Veel juhtus nii, et kusagil ma ju sel sügisel vestlemas käisin. Jäin kolmandaks... ja siis tuli tolles asutuses töötav tuttav ja ütles kohe tere järel, et sa ei kujuta ette, millisest jamast sa pääsesid sellega, et sind tööle ei võetud... Ei kujutanud jah. Minu mõte hakkas liikuma mingite katastroofide ja kohtuasjade suunas (neid tolles ametis paraku juhtub), aga selgus, et oli hoopis juriidiline, asutusesisene jama, keegi oli mingit rida valesti lugenud ja upsi... Mnjah, ega ma toda kohta nii pööraselt ka ei tahtnud, pealegi sain juba enne asutuse ukse avamist selge teadmise, et vestelda ma võin, aga tööle ma sinna ei saa. Mõnikord juhtub nii. Ei ole kurb, lõbus kogemus oli. Loodetavasti saavad nad oma valestilugemised ka korda.

Abivanaema-töö asutuses on juhtivatel kohtadel tegevad õige mitu toredat ja asjalikku inimest, keda ma varasemast ajast tunnen. Kui ma nüüd sinna kandideeriksin... kui... siis oleks muidugi küsimus, mis imeasja pärast ma päris erialast tööd ei otsi ja miks pakuks mulle rohkem selline tegevus kui see, mida ma siiamaani tegin. Ja - ühel kindlasti - oleks pärast hirmus raske mulle ära öelda. No ja see asukoht, ikkagi... Aga intervjuul käia oleks kindlasti jällegi lõbus. 

Tõepoolest, palju lihtsam oleks osata sekretäritööd. Ole esinduslik, suhtle meeldivalt, oska dokumente vormistada ja kohvi keeta. Ja muud sedasorti keerulist asja, mida sekretärid teevad ja mina üldse ei mõista, peale selle suhtlemiseosa, paar kuud tagasi kuulas üks tore klassijuhataja pealt minu telefonivestlust väga valjuhäälse ja vihase lapsevanemaga ja itsitas pärast, kuidas ma lapsevanema raevu aina vaigistasin ja vaigistasin... Dokumentide vormistamine ei lähe üldse mitte, aga sekretäre vajatakse igale poole... Või nojah, juhiabisid ja muid taolisi nimetusi, millegi koordinaatoreid (mis sisaldab endas ka sekretäritegevusi) ja nii edasi. 

Negatiivses mõttes huvitav oli ühes täiesti Linnas asuva, kohalkäimise-tööpakkumise nõüe lisada muudele dokumentidele video iseendast koos maeimäletamis jutuga. Töö olemuses minu meelest videote tegemise oskust nõutud ei olnud. Ei saanudki aru, mida selle asjaga taheti saavutada. On loogiline, et üks tore tuttav kandideeris kuhugi välismaisesse suurfirmasse või sihtasutusse tööle videokõne abil, pole ju mõtet ehku peale kohale lennata... aga siinsamas, eeldusega, et inimene hakkab igapäevaselt kohal viibima... pole loogiline. Muidugi, see välistab mingi hulga huvilisi, minusugused ludiidid ja selfipõlgurid kindlasti. Eks iga tööandja ise teab, keda tahab.

Minule pakutakse siin koduses mitte-palgatöökohas nüüd novembripäikest ja mitmesegaseid majapidamistöid. Ka see on tore ja tarvilik. Ilma igasuguste videote, kaaskirjade ja muu õnnetuseta. Ükskord selgub ju niikuinii, mis see õige lahendus on.